3 sisemist takistust, mille ületamisel on lihtsam õnnelik olla

Esimesed 10 aastat (1996 – 2006) oma teadvustatud täiskasvanu elust otsisin ma õnne edu kaudu. Nii nagu paljud teisedki noored mehed, võtsin ma varakult omaks uskumuse, et ainuke põhjus elamiseks ja ainuke viis õnnelikuks saada, on olla edukas. Selle saavutamiseks ei jäänud ma loorberitele puhkama – peale selle usu omistamist muutsin oma hinded juba keskkoolis kolmedest neljade-viite peale, lõpetasin esimese kõrgkooli cum laude diplomiga, läksin teise kõrvalt usinalt Hansapanka tööle, ja alustasin seal töötades juba ka ettevõtlusega. Ning seda kõik ikka ühel ja ainsal õilsal eesmärgil – saada edukaks, mis teeks mind vabaks ja seejärel ka õnnelikuks.

Kahjuks ma eksisin.

2006 – 2010

Järgmised 5 aastat proovisin hoopis teistsugust strateegiat. Kuna 2006 aastaks oli selge, et Hansapanga kõrvalt asutatud (ja korraks mind isegi heale elule lennutanud) ehitusettevõte ellu ei jää, lootsin vaimsuse avastanud inimesena hoopis müstilisi teid pidi seni saavutamata unistused teoks teha.

Just nii nagu ma esimesed 10 aastat ego kaudu kõik unistused ellu plaanisin viia, soovisin nüüd seda teha täieliku ego lahustamise kaudu. Loomulikult ma tol ajal ei egost ega selle lahustamisest päriselt aru ei saanud, vaid lootsin pelgalt erinevate esoteeriliste seaduste peale, mis pidid mu õuele kauaoodatud rikkuse, vabaduse ja õnne tooma.

Kahjuks eksisin ma ka sel korral.

2010 – 2015

„Midagi on valesti!“, mõtlesin sageli eespool kirjeldatud perioodil. Ma ju tegin kõike seda, mida raamatud ja „õpetajad“ soovitasid, aga ikkagi ei läinud asjad nii, nagu ma unistanud olin. Suheldes teiste inimestega avastasin, et ka selles olukorras ei ole ma üksi.

Hansapanga ajal olid mu ümber inimesed, kes lootsid pikkade päevade ja stressi hinnaga edukaks, vabaks ja õnnelikuks saada. Pankrotijärgsel ajal olid mu ümber inimesed, kes lootsid külgetõmbeseaduse ja esoteerika kaudu edukaks, vabaks ja õnnelikuks saada. Ning nüüd olid mu ümber inimesed, kes sarnaselt minule olid mõlemat eespool kirjeldatut proovinud, aga ikkagi polnud edukaks, vabaks ja õnnelikuks saanud. See tekitas segadust.

3 takistust, mille ületamisel on lihtsam õnnelik olla

Ühel hetkel mõistsin, et ehk olen kogu selle aja täiesti valel teel olnud. Kuigi üks koolkond (nn „miljonäri mõtteviisi“ koolkond) soovitab meil päevast päeva eesmärgistada ja pingutada, teine aga (nn „külgetõmbeseaduse“ koolkond) lihtsalt kogu oma mõttejõu unistuste elluviimiseks rakendada, ei erine tegelikult need kaks teineteisest eriti palju. Nad mõlemad püüdlevad millegi poole, mida hetkel meie elus ei ole.

Byron Katie on sellise olukorra kohta öelnud nii: „Hullumeelsuse definitsioon on see, kui me usume, et asjad, mida meil hetkel ei ole, meid õnnelikuks teevad“. Sellest arusaamisest lähtuvalt otsustasin järele uurida, mis mind kõike seda (millest unistan) tahtma paneb ja miks see kõik mulle nii palju psühholoogilisi kannatusi põhjustab.

1) Sisemine puudustunne
Hakates päriselt enda sisse vaatama, avastasin üllatusena, et minus on konstante puudustunne. Täna tean, et see on praktiliselt kõikidel inimestel nii (ja pole ma isegi sellest täielikult vabaks saanud).

Kõike, mida oma ellu soovime, soovime selle puudustunde elimineerimiseks. Me otsime ellu armastust, sest tunneme lähedusest, hellitustest ja vastuandmisest puudust. Me igatseme ellu raha, sest see võimaldaks meil lubada endale asju, mis meid paremini tundma paneks ja vähendaks ka tunnet, me pole piisavalt edukad. Me soovime oma ellu edu, et me ise end täisväärtusliku ja teovõimelisena tunneksime, ning ehk ka „naabrid“ meile alt üles vaataksid jne jne

Vaata enda sisse ja märka, kuidas sisemine puudustunne sind kõikjal saadab. Ehk ei taha sa seda kohe tunnistada, aga juhul, kui sul seda poleks, ei oleks sul enam ka ühtegi soovi midagi oma elus muuta. Kuni soovid ja unistused on olemas, on olemas ka sisemine puudustunne.

Just seesama sisemine puudustunne tekitab meis emotsionaalseid, mentaalseid ja füüsilisi impulsse, mis meid omakorda tegutsema panevad. Armastuse puudus võib meid näiteks emotsionaalselt liigsööma panna (loe selle kohta lähemalt siin), saavutuste puudus võib meid näiteks mentaalselt ülemõtlema panna ning eneseväärtuse puudus võib meid füüsiliselt teiste suhtes õelaks muuta (nii verbaalselt kui ka füüsiliselt).

2) Üliaktiivne psüühika ehk liigne mõtlemine
Teiseks sisemiseks takistuseks, mis meilt õnne röövib, on liigne mõtlemine, mis väljendub eelkõige 5 aspektis:

a) Enese ja oma elu võrdlemine kellegi teise omaga ning sellest tulenevad valetahtmised (ootused);
b) Ettekujutamine (fantaseerimine) ja sellest tulenev uskumine asjadesse, mis pole tõene ja tõenäoline;
c) Mälestuste heietamine ja nendest tekkiv süütunne;
d) Ümbritseva kirjeldamine ja kommenteerimine, mis lihtsalt väsitab meid ära;
e) Korduvmõtlemise tulemusena tekkivad alateadlikud uskumused, mis meie maailmale värvi annavad (kuid millel ei pruugi tegelikkusega mingit pistmist olla).

Nii nagu on võimalik märgata konstantset puudustunnet enda sees, on võimalik hakata märkama ka seda, kuidas pidev mentaalne aktiivsus meid lihtsalt ära kurnab. See on nii automaatne, kuid samas nii tugev, et kisub meid kõike seda uskuma, mis meie peas toimub. Samas ei ole aga kõik „tõde“, mille mõistus meile ette „söödab“. Selle tõestamiseks piisab vaid kahest küsimusest:

1) Kas sa mäletad, millest sa mõtlesid 2014 aasta 6. aprillil kl 13.54?
Kui sa just sel päeval ei abiellunud, siis tõenäoliselt on sellel hetkel sinu mälus must auk. Siiski, täpselt aasta tagasi olid tõenäoliselt sul kl 13.54 peas mõtted, mis vajasid sinu konstantset tähelepanu, sest sul oli tunne, et vastasel juhul variseb elu kokku.

2) Kas sinu elu variseb kokku, kui otsustad järgneva 45 minuti jooksul sinu jaoks ühe olulise teema peale mitte mõelda? Ja siis järgmised 45, ja siis järgmised 45 jne.
Tõenäoliselt ei juhtu mitte midagi, sest muretsemisest loobumine ei tähenda tegutsemisest ja toimimisest loobumist. Paljud igapäevased asjad saavad ka ilma konstantse muretsemiseta tehtud (loe selle kohta lähemalt siin).

PS. Kui sulle tundub, et sul ei ole liigmõtlemisega probleeme, on kaks võimalust: esiteks, sa oled mõtetega nii samastunud, et sa isegi ei märka, kuidas need sind kontrollivad, ja teiseks, sa oled valgustunud.

3) Võltsidentiteet
Kolmas sisemine takistus tuleneb meie pidevast soovist olla keegi, kes me (veel) ei ole. See on tegelikult seotud esimese takistusega (puudustunne), aga väljendub lihtsalt kitsamas vormis – me soovime end määratleda kellegi olulisena, me soovime olla tähtis (laiemas või kitsamas kontekstis) ja vähemalt isiklike kriteeriumite kohaselt edukas.

Kuigi kolmas sisemine takistus on üks olulisemaid, on seda kõige keerulisem avastada. Usun, et paljud lugejad isegi ei tunnista seda, sest enese määratlemine mingi identiteediga on nii automaatne ja tugev.

Kuidas sisemisi takistusi ületada, et elust rohkem rõõmu tunda?

Kõikide sisemiste takistuste ületamine toimub ühtemoodi – märkamise abil. Sõltumata, kas tegemist on puudustunde, liigse mõtlemise või võltsidentiteediga, on kõik need aspektid meie sees ja meie kontrolli all. Ja see on hea uudis! Nagu eespool kirjutasin, otsisin esimesed 15 aastat edu, vabadust ja õnne välise kordategemisega. Tegelikult saigi päris palju asju korda tehtud, aga kuna sisemine puudustunne, liigne mõtlemine (uued tahtmised) ja soov olla Keegi olid jätkuvalt aktiivsed, ei leidnud ma loodetud vabadust, õnne ja meelerahu.

Tänaseks olen mõistnud täie veendumusega, et selline lähenemine ei tööta. Täna tean, et tõeline vabadus ja õnn ei tulene alati soovitu saavutamisest, vaid vabadusest puudustundest, valest mõtlemisest ning võltsidentiteedist. Hakates märkama neid jõudusid enda sees hakkame märkama ka vabadust enda sees. Impulsid, puudustunne, mõtted ja identiteet ei kao mitte kuhugi. Kuigi paljud vaimsed otsijad just seda ootavad (puudustundest, mõtetest ja häirivatest emotsioonidest vabanemist), ei väljendu tegelik vabadus mitte nende puudumises, vaid nendega mittesamastumises. Just see on tõeline vabadus. Kuni me püüame kõigest sellest vabaneda, oleme ju jätkuvalt nende orjad, sest need kontrollivad meid (olen vaba vs ei ole vaba). Hetkel, mil aga märkame sisemist vabadust keset orjust (lubades kõigel olla, aga mitte samastudes), vabaneme orjuse mõjust ja loome ruumi meelerahule ja õnnele.

11 kommentaari

  1. OS

    Tore lugeda, et sa oled väga hästi tavainimestele mõistetavas keeles suutnud ühe elu tuumpunkti sõnastada. Ja see on alles pika tee esimene aste 🙂

  2. Karin Touart

    NIi hea artikkel lihtsalt..Aitähh et sõnastasid selle, milleni ka ise läbi vaevalise tee jõudsin!! Edu!

  3. Virve

    Aitäh,hea artikkel.

  4. Eike

    Tänan 🙂

  5. Katrin

    Õnnitlen!

  6. Katrin

    Tänan Kaido 😉

  7. Urmas Eelmäe

    Tänud!!! Väga hea ja vajalik artikkel! Asi lihtsalt ja selgelt arusaadavaks tehtud! 🙂

  8. Katri

    Aitäh, Kaido! Lihtsalt hea, et keegi oskab kirjutada oma kogemustest ja teemadest, mis on nii elulähedased, arusaadavad ja hingele vajalik lugeda!

  9. Silence

    Aitäh Sulle Kaido! 🙂

  10. Tänu Kaido hea lugemise eest! Hea on lugeda lihtsat ja arusaadavat teksti. Ise olen aasta tänu Eckhart Tolle audiote kuulamisele saanud rohkem teadlikumaks ning hakanud praktiseerima mõtte vaigistamist. Mul on hea meel, et saan siit kinnitust enda tegevusele, mida tegelkult ju vaja ei oleks kuid mõistus ikka veel tahab nii 🙂

    Ilusat esmaspäeva kõigile!
    Kristjan.

  11. Mark Klein

    Jah, nii see on.

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *