Ära ole juhitud eesmärkidest. Ole juhitud visioonist ja hetkest.

Suvi on see aeg, kui inimesed (vähemalt Eestis) tööst hinge tõmbavad ning keskenduvad pigem sellele, kuidas oma puhkus sättida viisil, et saadava kahe nädala jooksul vähemalt kaks päeva päike paistaks. Mis puhkus see ilma päikeseta siis oleks?

Päikesel on meie meeleolule kummastav mõju. Ei teagi, kas see tuleneb sellest, et päikest meie regioonis nii vähe on, aga tundub, et päevadel, mil päike paistab (ka talvel), on kõik inimesed rõõmsamad, sõbralikumad ja õnnelikumad. Inimesed tunnevad ennast siis hästi.

Iga inimene soovib ennast hästi tunda. Kogu aeg. Olgu selleks siis ülesanded ametipostil või kohustused igapäevaelus, me püüame nende sooritamise niimoodi organiseerida, et ennast võimalikult hästi tunda. Mõnikord see õnnestub, mõnikord aga mitte. On juba kord meie task-list ju selline, kuhu sattuvad nii meeldivad kui ebameeldivad ülesanded.

Mis aga oleks, kui meil ei olekski task-listi ehk vajalike tegevuste nimekirja? Jah, kõik eesmärgistamise ja saavutamise teooriad kinnitavad, et iga eesmärgi saavutamiseks tuleb see koos tähtajaga kirja panna ning selle taha siis tegevuste nimekiri lisada (mis peaks ideaalis meid eesmärgini viima), kuid kas tegelikult ei juhi meid eesmärkide suunas meie sisemine kompass, mis teab igal hetkel, mida ja kuidas teha?

Asenda eesmärgid ja tegevused visiooniga

Kaks aastat tagasi olin ma suur eesmärgistamise ning planeerimise fanaatik. Nagu teoorias soovitati, oli mul märkmik täis eesmärke, mille taha ilusti tähtajad lisatud, ning ka tegevuste nimekiri ei puudunud sealt. Täna ei ole mul eesmärke ega ka tegevuste nimekirja. Täna toetun ma rohkem oma sisetundele, mis ütleb igal hommikul, mis hetkel kõige olulisem tegevus on, et oma visiooni ellu viia.

Kõikidel inimestel on mingisugune visioon. Mõnikord ei ole me seda küll teadvustanud, kuid seda ainult seetõttu, et me ei ole mõelnud selle peale, mis meie elus tegelikult tähtis on. Me võime küll mõelda, mida me oma ellu sooviksime (tavaliselt on selleks paremaid suhteid ja rohkem raha), kuid me ei mõtle sellele, missugune inimene me tegelikult oleme – missugused on meie väärtused ja kuhu me soovime oma tegevustega välja jõuda. Me ei ole mõelnud oma elu suure visiooni peale.

Visioonid võivad olla väga erinevad. Visioonid võivad olla seotud pere loomisega, maja ehitamisega, ettevõtjaks hakkamisega, raamatu kirjutamisega, tööl karjääri tegemisega, laste kasvatamisega jne. Need ei ole eesmärgid, sest eesmärkide jaoks on need liiga üldised. Eesmärkide puhul peaks olema võimalik täpsemalt määratleda, mis tegevused soovitud tulemuseni viivad. Visiooni puhul on meil küll ettekujutus, kuhu me soovime välja jõuda, aga meil puudub täpne nägemus, kuidas sinna jõuda ja millal me sinna jõuame.

Visioonid säilitavad meelerahu

Põhjus, miks ma asendasin eesmärgid visiooniga, seisneb eelkõige meelerahus. Ma ei taha elada pideva surve ning saavutusvajaduse all. Mulle meeldib mõelda, kuhu ma teel olen, ja olla veendunud, et ma ühel päeval ka kohale jõuan, aga ma väldin enda liigset survestamist. See lihtsalt ei ole seda väärt – elu peaks olema mõnus ja rahumeelne kulgemine, mitte aga närviline ja eesmärgistatud kiirustamine.

Eesmärgid, eelkõige saavutamata eesmärgid, on paljude inimeste stressiallikaks, sest tulemused on meie kontrolli alt väljas. Me võime küll uskuda, et me püstitatud eesmärgi saavutame, aga tegelikult on selle saavutamine meie kontrolli alt väljas – elus on lihtsalt liiga palju määramatust.

Kuna meie kontrolli all on vaid praegune hetk – selles hetkes sooritatud tegevused (mõtlemine, rääkimine, tegutsemine) – peitub siin ka võti meelerahu leidmise juurde: me peaksime õppima keskenduma praeguse hetke tegevustele ilma liigse muretsemiseta, kas ja kuhu see välja viib. Meil on usk, ja me anname endast parima, et selle konkreetse tegevuse kaudu eesmärgini jõuda, kuid muretseda selle üle, kas see ka lõpuks sinna välja viib, ei ole mõtet.

Visioon hoiab õiged tegevused fookuses

Kui meil on visioon paigas, ei ole meil vaja task listi ehk tegevuste nimekirja. Selle asemel juhib meid sisemine kompass. Me ju teame intuitiivselt, mis oleks hetkel vaja ära teha. Oluline on just rõhutada “hetkel”. Me ei saa midagi teha homme või ühe tunni pärast. Me saame tegutseda ainult hetkel. Ning selle juurde ongi oluline jääda, küsides endalt: “Mida ma peaksin just praegu tegema?”. Kuigi task listis võib olla 30 vajalikku tegevust … saame HETKEL teha ainult ühte nendest. Me ei saa ju korraga teha mitut asja. Mis mõtet on neid seal nimekirjas siis hoida? Kui praegune tegevus saab lõpetatud, ütleb meie sisemine kompass, missugune on järgmine prioriteetne tegevus selleks, et oma visiooni ellu viia.

Eesmärkideta tegutsemine tagab meelerahu

Kui me teadvustame, et meil on ainult praegune hetk, millal tegutseda, ja me ei hoia enda kuvari küljes nimekirja 30 “ka vaja teha” ülesannetest, oleme meelerahus. Tee lihtne katse ning vaata, kuidas sa mõnes olukorras närviliseks muutud, kui korraga tekib mitu asja, millega on vaja tegeleda. Ehk loed sa raamatut, kui laps tuleb oma tähelepanu nõudma – kuni sa püüad üheaegselt mõlemaga tegelda, tekib sinus närvilisus, sest me ei suuda tegelikult oma tähelepanu edukalt mitme tegevuse vahel jagada. Või näiteks töö juures, mil sa oled keskendunud mõnele ülesandele, ja kolleeg tuleb ning ütleb, et see ja see on vaja ka ära teha. Ka siin võib tekkida sul “ülekuumenemine” ja tajud, kuidas stress ning närvilisus pead tõstavad. Mida sellises olukorras teha?

Ära loo mingit tegevuste nimekirja. Esiteks, teadvusta sel hetkel, mis on just praegu kõige olulisem teha? Isegi kui ülemus tuleb ning ütleb, et kõik need tegevused on vajalikud, saad sa korraga teha ainult ühte asja. Vajadusel ütle seda ka oma ülemusele. Sa võid rahulikult kõik teised tegevused kõrvale panna ning tegelda nendega alles siis, kui oled hetkel käsil oleva ülesande valmis saanud. Võib juhtuda, et kui sa selle ülesandega lõpetad, on eelnevalt “ka väga tähtis” ülesanne hoopis tähtsusetuks muutunud.

Meelerahu kodus ning tööjuures on meie õnne ning pikaealisuse võtmetegur. Me teeme kõiki tegevusi selleks, et end hästi tunda – et meelerahu leida. Millegipärast loome aga selle saavutamiseks enda pähe psühholoogilise vangla, mis koosneb eelkõige kohustustest, mis kõik on vaja ära teha selleks, et meelerahu leida. Kas see pole mitte paradoksaalne? Me usume, et kui me kõik need vajalikud asjad ära teeme – saavutame eesmärgid töö juures, kasvatame lapsed suureks, võtame kaalus alla -, siis leiame meelerahu, kuid teekonna selleni jõudmiseks muudame tohutu suure task listi kaudu depressiivseks ja väsitavaks.

Meil peab olema visioon, mille nimel me tegutseme, ja ainult üks tegevus, mida me praegu visiooni täideviimiseks sooritame. Sellest piisab täiesti. Hetkel kirjutan ma näiteks seda artiklit. Mul on visioon, kuidas Motivaator ja Sisekosmos inimeste meelerahusse peaksid panustama, ja ma tean, et minu kohus on siinjuures kirjutada. Ma ei ole tänaseks rohkem ühtegi eesmärki veel püstitanud. Ma teen selle ära, võtan tassi teed, ja mõtlen, mis võiks järgmine kõige olulisem tegevus olla. Ja siis lihtsalt teen seda.

5 kommentaari

  1. Väga hea! Väga õige!

  2. Õige! Kui ma hommikul tean, et täna pean näiteks mingid 3 asja ära jõudma, siis võin hakata tahes tahtmata kiirustama. Parem üks asi korralikult kui kolm asja lohakalt.

  3. Vot see on üks õige jutt . Aitäh Kaido.

  4. Tundub veidi idealistlik lähenemine, kuigi mõjub kindlasti , rahustavalt, ühesõnaga teraapiliselt 🙂
    Puht inimlikest nõrkustest tulenevalt võime ju lihtsalt mõned olulised tegevused ära unustada või veidi ebamugavate ülesannete täitmist asendustegevusi tehes edasi lükata. Ja meelerahu ei anna paraku kumbki neist ilmingutest.

    • Ülle, aitäh hea mõtte eest. Enesearengu aspektist vaadatuna ei aita ei ära unustamine ega ka edasilükkamine. Aitab oma tähelepanu keskendumise treenimine ehk keskendumine ühele konkreetsele tegevusele korraga. Selle käigus ei ole vaja ära unustada midagi ega ka edasi lükata, vaid teadvustada, et praegu, mil ma midagi muud teha ei saa (ei saa ju kahte asja korraga teha), siis ei ole mõtet pead sellega ka vaevata. Aga jah, idealistlik võib see lähenemine tunduda kindlasti seni, kuni madal keskendumisvõime ei lase ainult praegusele tegevusele keskenduda, vaid peas käib möll, mis rahu ei anna.