Juht, kas Sina näed oma ninaotsast kaugemale?

Autor: Kathleen Pajumaa

Ma mäletan nii selgelt seda päeva – 5 aastat tagasi Londonis praktikat tehes, kui mu kõige noorem töökaaslane hommikul kontoriukse avas ja nuttes maha prantsatas. “Mis juhtus, Annelies?” olime kolleegidega hämmingus, kui armas hollandlanna nutetud silmadega põrandal istus. Nimelt, nagu iga teinegi päev, astus ta varasel hommikutunnil metroo peale, et teise Londoni otsa tööle sõita. Eskalaatoriga metroojaamast üles sõites, tõukas tagant mööduv inimene ta kogemata pikali ning selle asemel, et noor naine tagasi püsti aidata, astusid veel ka järgmised inimesed temast üle – üks neist möödudes talle peale komistades. Hollandlanna oli šokis – ta ei uskunud oma silmi ning hakkas edaspidiselt tööl hoopis bussiga käima.

Mäletan seda päeva selgelt, sest mõtisklesin pikalt selle üle: “Kuhu neil inimestel nii tohutult kiire on, et nad oma ninaotsast kaugemale ei näe?” Tegelikult ei kuulu selline “laipadest üle astumine” vaid Londoni kibekiire elu ja kaootilise töökeskkonna juurde, vaid toimub väga paljude inimeste elus üle terve maailma. On ju palju neid, kes tõesti vaatavad elu vaid oma mätta otsast, üritades vahendeid valimata tippu jõuda. Nii nagu võivad meie kolleegid meile ühel hetkel “noa selga” lüüa, kannatavad ka paljud juhid “Narcissuse sündroomi” all. Nad ei ole halvad inimesed, kuid neil puudub võime märgata enda kõrval ka teisi, teiste inimeste tundeid ja eluraskusi.

Selliseid juhte võib töökontekstis nimetada “võtjateks”. Võtja-tüüpi juhid on kõik need, kes lasevad isekusel ning mõjuvõimul oma inimlikke tundeid tuimestada ning ei näe oma töötajaid võrdväärsete inimestena, soovides neid lihtsalt enda heaolu nimel ära kasutada. “Võtjate” kõrval tegutsevad õnneks aina rohkemates organisatsioonides ka “andja-tüüpi” juhid, kes suunavad oma meeskonda kaastunde, lahkuse ja tunnustuse abil – nad ei keskendu võtmisele, vaid annavad ka endast nii palju kui võimalik, et kõik rahul ning õnnelikud oleksid. Adam Granti uurimustöö näitab, et “andjatest” juhid on esindatud nii eduredeli lõpus kui ka kõrgel tipus. Need “andjad”, kes lasevad oma töötajatel endale pähe istuda, kalduvad pikas perspektiivis ikka ebaõnnestuma. See eest “andjad”, kes on piirid töötajatega paika pannud, kerkivad “võtja”-tüüpi juhtidest aina kõrgemale üles. Miks? Sest vaid toetav ja positiivne töökeskkond annab töötajatele võimaluse areneda ja innovatiivselt kasvada. Vaid julgus vigu teha ja riske võtta, loob sobiva pinnase eksperimenteerimiseks ja muutusteks.

Tunnustatud psühholoog Jonathan Haidt leiab, et juhi poolne kaastunne, viisakus, hoolitsevus ning altruistlik suhtumine, tekitab töötajates “ülendamise tunde” (elevation). See tunne loob töötajates ülima truuduse ning soovi pühenduda. Tema aastatepikkune uurimustöö näitas, et juhi poolne abi oma alluvale ning soojad tunnustavad sõnad, lõid ahelreaktsiooni ka teiste töötajate vahel. Nimelt puudutades juhi lahke ja hoolitsev käitumine töötajaid nii, et hiljem tegid ka nemad iseendale teadmata heategusid – kas lubasid kedagi tööga aidata, tegid positiivseid komplimente või tõid kolleegile kohvi ja küpsist. See kõik oli otseselt mõjutatud juhi heast energiast ning suunatud heategudele, mitte “mida ma vastu saan” manipulatsioonile.

Juhi siiras soov oma töötajaid aidata peab tulema tema enda seest. See nõuab praktikat, et vanu käitumismalle muuta ning oma fookus iseendalt terviklikule meeskonnale viia. Ometi on see käega katsutav kõigile, kes vähegi end firma nimel muuta soovib. Võtja-tüüpi juhid ei jõua nimelt tänapäeva tööühiskonnas enam kaugele. Uus tööpõlvkond ei luba enam endaga vastuvõetamatult käituda ning tajub koheselt ära juhi destruktiivsed mustrid. Seetõttu peab ka juht arenema ning muutuva ühiskonnaga kaasas käima – näpu viibutamine tuleb viimaks ometi asendada julgustavate sõnade ja õlapatsutustega.

Sel sügisel korraldab Motivaator “Tunnustav juhtimine” koolituse just neile juhtidele, kes näevad, et miskit on kontoris mäda. Nad pole kindlad, kus on tegelik murekoht, ning soovivad kinnitust sellele, kas ka nende käitumine võib töötajatele valesid signaale anda. Need juhid on tublid ja pühendunud, ning soovivad iseennast arendada, juhtimisega seotud teemadel kaasa mõelda ning õppida viise, kuidas oma töötajaid ka läbi mitte-rahaliste vahendite motiveerida.