Kas elu on sinu jaoks võitlus või koostöö?

Suheldes igapäevaselt oma töös kümnete inimestega, olen hakanud tähele panema põnevat mustrit. Nimelt on meie ümber 2 liiki inimesi:

a) inimesed, kelle jaoks maailm on konkurentsikeskkond, kus on vaja enda eest kogu aeg seista, oma huve kogu aeg kaitsta ja seeläbi võimalikult vähe koostööd teha (sest koostöö võib kedagi teist peale nende endi veel aidata);

b) ja on inimesed, kelle jaoks on maailm koostöökeskkond, kus tuleks üksteist pigem toetada, aidata ja seeläbi “üheskoos” edasi liikuda (sest ainult läbi koostöö on inimkond üldse ju nii kaugele jõudnud).

Kumb nendest oled sina? Kuidas sina maailma näed ja kuidas sa ennast ümbritsevate inimestega käitud? Kas sa jagad teiste inimestega vabalt oma kogemusi, häid mõtteid ja oled olemuselt abivalmis, või teed seda kõike ainult siis, kui see sulle isiklikult kasulik on?

Koostöö vs enesele kasulik koostöö

Adam Grant on oma raamatus “Give and Take” jaganud inimesed tegelikult hoopis kolmeks, mitte kaheks. Ta leidis oma vaatluste tulemusena, et lisaks inimestele, kes on oma olemuselt Andjad (lahked, abivalmid), ja nendele, kes on oma olemuselt Võtjad (isekad ja enesekesksed), on väga paljud meist hoopis Sobitajad. Sobitajateks nimetas ta inimesi, kes on valmis teisi küll aitama ja toetama, aga ainult juhul, kui nendele endile ka sellest “tehingust” kasu võiks tulla.

Just sobitajaid näen enda ümber kõige rohkem. Need ongi üldjuhul inimesed, kes arvavad end olevat Andjad, aga tegelikult “annavad” nad ainult juhul, kui nende omakasu mängus on. Ja nad “keelduvad” teiste aitamisest juhul, kui nad mingisugust isiklikku ohtu tajuvad või lihtsalt sellest enda jaoks mingit isiklikku pointi ei näe (mis on tegelikult üldjuhul ego väljamõeldis).

Kuna olen seda temaatikat palju uurinud ja ka oma koolitustel palju kasutan, ajendaski mind seda artiklit kirjutama üks hiljutine näide enda elust. Nimelt pöördusin ühe tuttava poole küsimusega, kas ta oskaks mulle soovitada mõnda head kujundajat. Kuna olin näinud tema veebis põnevalt kujundatud materjale, mõtlesin lihtsalt aega kokku hoida ja otse küsida, kes need kujundas ning kas saad mulle tema kontakti anda.

Olles ise väga palju sarnastes olukordades olnud, kus minu poole pöördutakse kõikvõimalike erinevate küsimuste ja palvetega, millele olen alati võimalusel ka positiivselt vastanud, tuli mulle suure üllatusena tuttava “keerutav” ja põiklev vastus, kuidas tal ikka ei olegi ühtegi kindlat kujundajat, sest kasutab erinevaid jne. Küsisin siis sõbralikult, et okei, soovita siis ühte nendest, keda oled kasutanud ja enam-vähem rahule jäänud, millele järgnes lihtsalt vaikus …

Ego kardab alati

Ma isiklikult usun koostöösse. Ehk olen ma naiivne ja lihtsameelne, aga ma siiralt usun sellesse, et maailm on üles ehitatud koostööle ning andmisele. Ja isegi, kui inimestele lühiajaliselt tundub, et isekas käitumine võib neile kasulikuks osutuda, näitavad vastavad uuringud (vt eespool nimetatud Adam Granti raamatut) üheselt, kuidas Võtjad ja Sobitajad ei ole nii õnnelikud ja edukad nagu seda on Andjad. Ja seda väga lihtsal põhjusel – kuna nad näevad enda ümber kogu aeg ohtu, ei saa nad lihtsalt oma elu nautida ja sellest lõpuni rõõmu tunda (sest kogu aeg kulub energia sellele, kuidas võimalike ümbritsevate “ohtudega” toime tulla, vähemalt enda peas).

Teisiti öelduna on Võtjate ja Sobitajate puhul tegemist Ego-põhise maailmakäsitlusega. Just Ego on see, mis kuvab meile ümbritsevast maailmast pildi kui kohast, kus tuleb kogu aeg võistelda. Ego kardab kogu aeg, et teistel on rohkem, teistel läheb paremini, mistõttu pean kogu aeg enda huvide eest seisma. Aga kas see pole mitte kurnav ja väsitav elamise viis? Ja mille nimel lõpuks seda teha? Mida me kaitseme? Mida me kardame?

Tule ego müüri tagant välja ja hakka inimeseks

Ma juba tean, kuidas mõned inimesed seda artiklit loevad ja õigustavad isekat käitumist, sest loomad peavad ka looduses ellujäämise nimel võitlema (tean seda lõpututest diskussioonidest koolitustel), kuid selle õigustuse puhul unustame sageli ära, et loomad võitlevad küll ellujäämise nimel, kuid samas teevad nad karjasiseselt palju omavahelist koostööd. Ja sattudes hiljuti ühte Aleksei Turovski loengut teemal “Meeskonnatöö loomariigis” kuulama, tuli välja, et tegelikult teevad paljud loomad ka liikide üleselt koostööd. Jah, loomad võitlevad ellujäämise nimel, aga ükski loom ei analüüsi perspektiivis, kas mul on ikka rohkem kui temal, või kas mul on ikka suurem kui temal. See kuulub ainult inimeseks olemise juurde. See kuulub ainult ego juurde.

Tegelikult laieneb see teema ka töökeskkonda, meeskondadesse ja meeskonnatöösse tervikuna. Loomulikult peavad kõik inimesed töö juures teatud määral ka oma isiklikke huve kaitsma, aga samas on üksteist toetavas ja koostööd viljelevas töökeskkonnas oluliselt mugavam ja nauditavam töötada ja ka oma isiklikud eesmärgid ära teha. Ja vastupidiselt, üdini konkreerivas keskkonnas, kus tuleb kogu aeg hirmul olla selle üle, et äkki keegi mind ära kasutab või minu teadmisi enda hüvanguks rakendab, või äkki mind hoopis “tanki” paneb, on väga keeruline päriselt oma tööle keskenduda ja tulemuslikku meeskonnatööd teha. See on sama kurnav ja väsitav nagu kogu elu konkureeriva sõjatandrina näha. Pealegi pole sellel mingit mõtet. Miks?

Eespool mainitud Adam Granti raamat näitab ilmekalt, kuidas pikas perspektiivis on Andja-tüüpi inimesed edukamad ja õnnelikumad kui Võtjad ja Sobitajad. On selle põhjuseks siis asjaolu, et inimestele meeldib lihtsalt lahkete ja sõbralike inimestega koostööd teha, mistõttu pakutakse Andjatele üha rohkem võimalusi, või on meie maailm lihtsalt kõige fundamentaalsemal tasandil koostööle üles ehitatud, mistõttu toetab “süsteem” ise Andjaid, kinnitavad uuringud ühte ja sama – mida enam “julged” tähelepanu iseendalt teistele suunata, ja iseenda heaolu tagamise kõrval ka teisi aidata, seda õnnelikum sa pikas perspektiivis oled ning seda kaugemale oma elus jõuda. Tasub kaaluda …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga