Kuidas vaigistada kurnavat sisemist häälekest oma peas?

Kas märkad esimest hetke, kui hommikul oma silmad avad? Need on hetked, kui kogeme vaikust enda peas, sest pöörane mõistus ehk hääleke peas pole sinu ärkamist veel märganud. Kahjuks ei kesta see kaua, sest pool sekundit hiljem tuleb kõik meelde – kes sa oled, mis päev täna on, mis su elus toimub, kuhu sa liikumas oled, mis probleemid su elus on jne.

Kuidas on see ikkagi võimalik? Kuidas on see võimalik, et ilma seda häälekest peas kuulamata on vaikus ja rahu, aga niipea kui seda kuulama jääme, satume probleemidesse, millest me enne õhtust uinumist ei pääse. Ja mõne jaoks meist on isegi õhtune uinumine keeruline, sest hääleke peas ei jää lihtsalt vait.

Mis on see hääleke peas? Kõige parem on sellele jälile jõuda hakates seda häälekest lihtsalt jälgima, püüdes eristada häälekese iseloomu, tonaalsust ja ka sisu. Tegelikult polegi see ju ainult hääleke peas, vaid meie peas leiab igal ärkveloleku hetkel aset terve väikese häälekese poolt orkestreeritud paraad – pildid minevikust, pildid tulevikust, jutt sellest, mis läks hästi ja on hästi, jutt sellest, mis oleks võinud paremini minna ja mis kindlasti ühel hetkel paremini minema hakkab, kommentaarid sellest, kui head me ikka olema, ja kommentaarid sellest, kuidas kõik teised meist natukene ikka halvemad on (mõnikord on see ka vastupidi), unistused sellest, kuidas me väärime paremat ja hirmutavad pildid sellest, kuidas tõenäoliselt midagi ikka paremaks ei lähegi. Masendav.

Kuidas sellest ebamugavast häälekesest vabaneda? Ka selleks on rohi olemas – tuleb hakata lihtsalt seda häälekest peas ignoreerima. Jaa, see on tõeliselt hirmutav käik, sest hääleke ütleb meile kohe, et me oleme vastutustundetud, sest kõigel, millest ta räägib, on tähendus ja sisu – egas ta niisama meile neid jutte räägi, nendega tuleb tegelda. Rõõmus on aga see, et isegi seda häält ja juttu võib ignoreerida – kohe külmalt.

Kuhu see viib? See viib olukorrani, kus me mõistame selle hääle skisofreenilist iseloomu, aga samas taipame ka selle hääle hädisust ja mõttetust. Me võime avastada, kuidas sõltumata häälekese sisust ja tonaalsusest, olgu öeldu ähvardav või hirmutav, tunnustav või kiitlev, jõuab see hääleke alati ühte ja samasse punkti välja, milleks on vaikus enne uinumist. Häälekese olemusse kuulub lihtsalt vaibumine, kui me talle enam oma tähelepanu ei anna. Ja isegi, kui oleme terve pika päeva tema korraldusi kuulanud ja targutusi kuulda võtnud, ei jaksa me lihtsalt füüsiliselt teda enam ühel hetkel kuulata, mistõttu suikume unne. Ja siis saabub vaikus.

Kui hääleke peas lõpuks vaikib

Aga kujuta korraks ette olukorda, kus sa ei peaks selleks enam uinuma, et häälekese terrorist vabaneda? Kujutle oma päeva ilma konstantse häälekese korraldusteta, sildistamisteta ja kommentaarideta – kujuta päeva vaikuses. Mis siis juhtuks?

Alguses ajaks see meid ehk segadusse, sest oleme ju harjunud kogu aeg häälekest kuulama ja uskuma, et see oleme ju „meie ise”, kes niimoodi räägib. Aga kuidas saaks see olla „meie ise”, kui meie ise kuulame seda häälekest, mitte ei räägi. Tekib ju vastuolu.

Ja siis saabub uus vaikus, sest me mõistame, et hääleke peas oli fiktsioon ja reflektoorne automatism, mida me nii palju aastaid järjest tõeks pidasime. Me hakkame märkama, kuidas hääleke eksisteerib ainult siis, kui oleme ärkvel (tõenäoliselt enamus meist oma unenägusid ei kommenteeri) ja oleme valmis seda häälekest kuulama ning tõsiselt võtma. Aga kui prooviks kasvõi minutiks teisiti. Kui prooviks kogeda minutit, kui hääleke peas on vaikinud. Sel hetkel kogeme iseennast oma sügavas rahus ja vaikuses.

Üks kommentaar

  1. kaljo

    Paljude jaoks pole see “hääleke peas” enam lihtne hääleke,vaid tõeliseks deemoniks väljakasvanud “tegelane”…….

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga