Millal me õpime, et elu on koostöö, mitte pidev võitlus?

Barkley Maratoni peetakse üheks raskeimaks maratoniks terves maailmas. See sisaldab endas 160 kilomeetri läbimist 60 tunni jooksul ning alates 1986. aastast on 1000 osalejast vaid 14 inimest maratoni läbinud. Need, kes jubedates tingimustes ja ilma ühegi abivahendita lõpuks üle finišijoone jooksevad, väidavad, et see on mentaalselt kõige jõhkram asi, mida nad teinud on. Samas saavad kõik ka ühest suust väita, et eneseteostuslik võimurõõm kaalub nii vaimsed kui füüsilised vigastused alati üle.

Mis Barkley maratoni aga eriliseks teeb, on need inimesed, kes iga aasta, lootuses endast maksimumi anda, motiveerituna rajale kihutavad – et inimliku tugevuse piirid taaskord proovile panna. Olenemata nende vastupidavusest ning karmidest ilmaoludest rajal, annavad nad alla vaid siis kui jaks juba täielikult otsas on ning jäävad särasilmil teisi, veidi tublimaid, tagant utsitama. See võistlusvaim ja kamraadlus, mis Barkley maratonil aset leiab, on silmimatvalt ilus ning kannab endas energiat, kus isikliku ego eksistents lahtub ning asendub vendluse ja ühtsustundega. Lõpusirgel, kui vankumatud tinasõdurid veel jalad verel viimast paarikümmend kilomeetrit läbivad, närivad “varem lõpetanud” ja “poolel teel katkestanud” jooksusellid lõpujoonel küüsi – lootes, et kaasvõistlejad nüüd viimaks ometi paistma hakkaks. Ja kui esimene väsimusest hallutsineeriv “poolkoolnu” finišijoone ületab, haarab kõiki osalisi siiras rõõm – rõõm, mis ei unune kunagi.

Selline toetus ja alandlik heasoovlikus võiks eksisteerida ka meie igapäevases “pärismaailmas”. On ju ilmselge fakt, et kõik meist ei ole loodud tippjuhi positsioonile, enamik meist ei saaks ka supermodellidena läbi lüüa, hakkama presidendi ametiga või bestselleri kirjutamisega. Arvatavasti ei oleks 99% inimestest võimelised Barkley maratoni läbima, kuid see ei takista meil teistele toeks olla. See ei takista meil rõõmu tundmast oma tuttavate ja kaasmaalaste saavutuste üle, vaid annab võimaluse tunda end samuti osana kollektiivsest võidust ja geniaalsusest.

Kurb tõdemus on aga see, et nii kaua kui me võrdleme end teistega, jääme igaveseks paigale ja meie elu kahvatub pidevalt madala enesehinnangu all. Kui maailmatasemel ja superinimese vastupidavusega jooksjad, kes peale 60 kilomeetrit Barkley maratoni katkestavad, end lõpetajatega võrdlema hakkaksid, ei jookseks ükski osaleja enam kunagi ühtegi maratoni. Selle asemel, et mõelda “miks nemad ja mitte mina”, asendavad pooleli jätnud jooksjad enesehaletsuse koheselt teiste motiveerimise ja tagant tõukamisega. Neil on hea meel, et vähemalt keegi selle ilmvõimatu raja läbi teeb.

Kui õige üritaks praktiseerida seda ka oma igapäevases töö- ja eraelus? Leppides tõsiasjaga, et kadedus ja võrdlus ei vii meid lähedalegi sellele, kuhu toetus ja heasüdamlikkus viib. Kui õige kiirgaks rohkem abivalmidust ja koostööd ning tunneks siirast rõõmu nende üle, kes julgeid samme astudes vägevaid asju korda saadavad. Kui prooviks aina rohkem mõista, et teise inimese individuaalne eesmärk ei saa meie oma pärssida, ning võtta elu hoopis pideva koostöö, mitte võistlusena. Kui palju saaksime läbi selle oma elu muuta? Viimaks ometi taibates, et toetades ja tunnustades ligimest, toetame sama palju iseennast ja oma tegemisi – ning elades südamest kaasa teiste edule, ei välista see kuidagi meie enda oma.

Autor: Kathleen Kanervikko

***

“Sisemise Tugevuse Loomine”

SOODUSHIND 99 eur+km veel ka sel nädalal

7. detsembril toimub Motivaatori koolitus neile,
kes soovivad 2017. aasta oma parimaks muuta.
Koolitus aitab enesejuhtimise saladuste abil
endaga tugevamat kontakti luua ja seeläbi oma isiklikke tulemusi parandada.