Mis viisidel oled Sina hullumeelne? ehk lõpeta see idealiseerimine

“Mis viisidel oled Sina hullumeelne?” on esimene küsimus, mida küsida oma potentsiaalselt elupartnerilt, väidab maailmakuulus filosoof ja kirjanik Alain de Botton. Tema sõnul ei tohiks keskenduda “armumisele”, vaid pigem sellele, mis saab edasi. Ta ütleb, et mida rohkem laseme lahti mõttest, et tõeline armastus on ideaalilähedane, konfliktivaba ja voolav, ning võtame vastu idee, et armastus on alati mägine, konarlik ja jõnksutav, seda enam hakkame mõistma inimlikku külge igas aspektis oma elus. Läbi inimeste ja olukordade “vigasuse” mõistmise, õpime armastama ja aktsepteerima elu sellisena nagu ta on, eemaldades tohutu pettumuste koorma oma õlult.

Ühel hilisõhtul arutasime abikaasaga seda, kuidas tihtipeale tehakse pelgast “abiellumisest” suurem number kui pikaajalisest kooselust. Me võime tähistada küll abielu ilusa sündmusena, kuid mis saab peale seda ja mis toimub suletud uste taga? Mis saab nendel hetkedel, kui me armumise möödudes avastamegi, et teine inimene on täiesti hull, ja otsustame sellega mitte leppida? Alain de Botton kirjeldab armastust nii: “Armastus on kahe inimese poolne valulik, torkiv, liigutav katse rahuldada üksteise vajadusi, tundmata iseennast ja teadmata täpselt ka seda, kes see teine inimene on. Sellele vaatamata, tähendab armastus proovimist”.

Ta soovitab vaadata oma partnerit kui väikest last. Ka väike laps võib oma vanematele järjekordse jonnihoo ajal väita, et ta vihkab neid. Ema ja isa teavad aga südames selgelt, et see on vaid lihtpärane emotsioon, mis kohe-kohe möödub. Nad ei hakka last süüdistama ja talle vastutasuks haiget tegema, vaid seletavad ilusasti ja pehmelt, miks niimoodi öelda ei tohiks. Oma kaaslasega kasutame me aga teist strateegiat – süüdistame, ähvardame, hindame, pahandame. Täpselt sellist strateegiat, mida me tegelikult oma lapse peal iial ei kasutaks. Miks? Sest me teame, et lapsi saab kasvatada ainult armastusega, muidu nad ei mõistaks seda, mida me neile ütleme, vaid läheksid hoopis veel rohkem lukku.

Miks peaks meie kaaslane aga mõistma? Meie sõber? Meie päritlolupere? Meie töökaaslane või juht? Tänane artikkel ei ole otseselt seotud vaid romantiliste suhetega, vaid kõikvõimalike suhetega, mida me idealiseerime. Me usume, et meie vanemad peaksid olema ideaalilähedased inimolendid ja süüdistame neid eksimuste eest, mida nad tegid, kui olime lapsed. Seetõttu oleme meiegi ju arenenud “ebatäiuslikuks”, rohkete kiiksude ja kinnistunud mõttemustritega. Samuti usume me, et meie juht peaks olema ideaalilähedane. Ta ei tohiks eksida, ta peaks oskama olla täielikult haavatav, ehe, sõbralik, hooliv ja samas ka oma muud tööd hästi tegema. Meie sõbrad peaksid meid alati toetama – ka siis, kui nad tegelikult nii ei mõtle. Nad peaksid alati meie kõnedele vastama, meie kapriise kuulama ja täisväärtuslikku nõu andma. Meie kaaslane peaks samuti alati teadma, mis peitub meie hinges. Ta peaks teadma üksikasjaliselt meie traumasid, postiivseid ja negatiivseid kogemusi lapsepõlvest, meie eelnevates suhetest tingitud valu, meie murekohti ja reaktsioone igas situatsioonis. Ta peaks olema veatu, sest kui ta ei ole, on meie käes hunnik destruktivseid võtteid, kuidas teda selliseks muuta.

Tõsiasi on aga see, et me oleme kõik sama segaduses. Me pole siia maailma sündinud nn “vabatahtlikult” – olgu see siis hing või “kõrgem teadvus”, aga keegi, keda me nii hästi ei tunne, on teinud selle valiku meie eest. Me ei tea täpselt, kuhu me peale surma läheme ning mida me siin elus tegelikult tegema peame. Me ei saa olla kindlad, mis on õige ja mis on vale, rääkimata kõigest muust, mida meilt igapäevaselt oodatakse. Seetõttu ei saa me eeldada ideaalsust ka oma kaasteelistelt. Mida me saame, on pakkuda maailmale mõistmist, aktsepteerimist ja kannatlikkust. Me saame inimestena olla head, sõbralikud ja abivalmid. Me saame mõista, et nii armastus, oma kire leidmine, igapäevane töö, laste kasvatamine jne peidavad endas alati nii häid kui ka halbu külgi – mitte miski siin maailmas ei ole “ideaalne” (materialistlikus tähenduses) ning inimlikkus peitubki paljudes juba avastatud ning ka avastamata vigades, mis siis igal hetkel välja võivad tulla.

Keskendudes rohkem sellele, mis on ja mitte sellele, mis võiks olla, leiame aina rohkem ja rohkem võimalust olla rahul ja mitte üritada kõike enda ümber niivõrd muuta. Purustada need illusioonid täiuslikust armuloost, imelisest töökohast (kus ei ilmnegi probleeme) ning aina õitsevatest sõprussuhetest, võime me ühel hetkel leida ilu ja võlu üles ka selles valulikus, pidevalt muutuvas ja raputavas, kuid alati arenguruumi pakkuvas, maailmas.

Autor: Kathleen Pajumaa