Ära loe seda artiklit, kui sul kiire on

Ja taaskord on see juhtunud – aasta hakkab lõppema. Ma juba tean, kuidas see tundub – selles ei ole ju mitte midagi uut. Täiesti nõus.

Küll on aga uus meile iga päev, mil oma silmad avame. Me arvame teadvat, kuidas see päev läheb, aga sageli ei lähegi see üldse nii – mõnikord läheb see hoopis paremini, mõnikord kahjuks aga ka halvemini.

Elu õpetab meid. Minu jaoks on olnud see hea aasta – palju on juhtunud nii tööalaselt kui ka isiklikus elus. Siiski ei ole juhtunud ainult head asjad, vaid ka ühtteist negatiivset. Me õpime ju selle kaudu.

Kas oled märganud, et eksisteerib ainult üks kindel asi meie maailmas – see oled sina ise. Ei, mitte sina kui persoon, sest ka see muutub ajas. Ka mitte sinu mõtted, arvamused ja seisukohad. Need kõik muutuvad. Küll aga jääb alatiseks muutumatuks miski, mille kohalolek on vajalik selleks, et teada kõike, mis toimub sinu sees ja sinu ümber.

Vaikus. Vaikuses toimub taipamine, et me oleme elus. Vaikuses toimub kogemine, kuidas me eksisteerime sõltumata, mis toimub meie sees või meie ümber. On miski, mis meie sees ei murdu. Mida sagedamini sellega ühendust loome, seda rahulikumaks elu muutub.

Iga aasta lõpp saab tähendada ainult ühte – see on uue aasta algus. Kõik toimub tsüklites, isegi elu ise. Küsimus on vaid, mida me sellest kõigest õpime? Või kas üldse õpime? Mitte miski muu ei ole ju oluline, sest kõik muu on illusoorne. Kõlab hirmutavalt? Kui jah, siis ainult seetõttu, et vaatad seda sellisest vaatenurgast. Muutes vaatenurka võib tekkida hoopis rahu.

Rahu. See on miski, mida me kõik soovime. Õnne ja rahu. Me ei leia rahu, kui meil on kogu aeg kiire. Seepärast oli ka selle kirja pealkiri just selline. Kiirus ja kiirustamine tekib ainult meie peas. Mõistus loob tunde, kuidas meil on kogu aega kiire, sest nii palju on vaja ära teha. Ära peta ennast – isegi aega ei eksisteeri, mis kiirusest siin veel rääkida?

Jõulurahu. Üks päev aastas, kui on põhjust päriselt aeg maha võta. Ei, ma ei usu sellesse. Me võtame iga päev aja maha, kui õhtul voodisse heidame. Seda aga ebateadlikult, sest keha lihtsalt nõuab seda. Miks mitte teha seda aga teadlikult mitu korda päevas? Visata lihtsalt peast välja kõik, mis seal on. Jah, päris kõik! Lüüa kõigele käega, lasta kõigel minna. Maailm variseb kokku? Ei, maailm ei saa kokku variseda. Kokku võib variseda vaid pilt, mille sa oled oma pähe loonud. Aga ka see on illusoorne.

Jaanuar tuleb mul põnev, sest sõidan Bali saarele. Seekord mitte suvitama, vaid soovin oma e-raamatut “Elad küll, aga mis elu see on …” ümber kirjutada. Nii palju on viimase 3 aastaga muutunud – meie sees ja meie ümber. Nii ka minu sees ja minu ümber. Ehk jõuab see raamat järgmisel aastal ka paberile. E-raamatuna on see jõudnud enam kui 500 lugejani. Aitäh sulle, kui sa oled üks nendest.

Ma soovin sulle meelerahu. Sest see on ainuke, mis meil on. Kõik muu on muutumises. Häid jõule!

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *