Ära võitle mõtete ja emotsioonidega, vaid avasta kontakt iseendaga

Kas sa oled kuulnud mõnest tehnikast, mis peaks meid üle-mõtlemisest, end halvasti tundmisest või millessegi ebasoovitavasse uskumisest vabastama? Küll pakutakse meile välja mõtete peatamise tehnikaid, emotsioonide valdamise võtteid või uskumuste ületamise meetodeid, aga millegipärast on 95% inimestest nendega jätkuvalt hädas. Just nagu ma isegi.

Usun, et olen viimase 8 aasta jooksul vähemalt 20 erineva meetodiga proovinud oma elu paremaks muuta. Kõigepealt otsisin tehnikaid negatiivsetest mõtetest vabanemiseks, siis avastasin, et tegelikult on edu ja õnne takistajateks hoopis minu valeuskumused, ning viimase aasta jooksul olen jõudnud emotsioonideni – olen avastanud, et just need annavad kütuse valele mõtlemisele ja tegutsemisele.

Täna tean aga empiiriliselt, miks mitte ükski nendest tehnikatest ei tööta. Need ei tööta samal põhjusel, miks me ei saa noaga lõigata nuga ennast, peegliga vaadata peeglit ennast või silmadega vaadata silmi ennast. Just nii nagu enamus meie eluproblemaatikast tekib mõistusest, lähtuvad ka kõik sellised tehnikad mõistusest. Me ei saa aga mõtlemise kaudu mõtlemist peatada.

Ülim enesearengutehnika – kontakt iseendaga

Kõik tehnikad muutuvad ebavajalikuks, kui avastame kontakti iseendaga – millegagi või kellegagi, kes me tegelikult oleme, aga mille oleme oma mõtete orjuses lihtsalt ära unustanud. Kui avastame oma võime / oskuse “tulla” mõistusest olemisse, ei ole mitte ühtegi tehnikat mõtlemise peatamiseks või emotsioonide ületamiseks tarvis, sest olles kontaktis iseendaga muutuvad kõik mõtted, kontseptsioonid, tunded, seosed, soovid, tahtmised jms teisejärgulisteks vaadeldavateks objektideks.

Ei saa kuidagi öelda, et mõtete ja emotsioonide juhtimise tehnikad ei töötaks. Olen neid ise kasutanud viimased 4-5 aastat, ja mõned neist on isegi väga efektiivsed (eriti mis puudutab mõtlemist). Emotsioone ei ole ma nende sekundaarsete tehnikate kaudu aga kunagi lõplikult kontrolli alla saanud, sest nende jõud haaras mu kaasa kogu minu olemusega.

Siiski saan täna öelda, et me vajame sisemise rahu leidmiseks ainult ühte enesearengutehnikat – kontakti iseendaga. Ja ma ei räägi siinjuures kontaktist iseenda kui isikuga, vaid millegi palju sügavama ja impersonaalsemaga. Millegagi, mis on eespool kõike, mida me oma maailmast teama, ja millegagi, mille kohalolu on vajalik selleks, et kõik muu üldse olla saaks. Sina ise.

Inimeseks olemise kõige suurem traagika on selles, et meid õpetatakse lapsest saati koguaeg “peas” olema – seal, kus asub mõistus. Kuna kõige edukamad ja hinnatumad inimesed arvatakse olevat suure intellektuaalse pagasiga, on meil loomuomane vajadus saada targaks, kõike loogiliselt võtta, paika panna ja ära teha. Kahjuks ei õnnestu see aga mitte kellelgi. Ma ei tea isiklikult mitte ühtegi inimest, kes päriselt õnnelik oleks. No ausalt. Tean küll paljusid nn “õnnetiitliga” ringi käivaid “vaimseid” inimesi, kes näitavad välja, et nad õnnelikud on, aga nendega lähemalt tuttavaks saades tuleva alati mingid pimedad nurgad välja. Ja miks see nii on? Sest mitte ühelgi inimesel ei õnnestu õnnelikuks saada oma “pead kasutades” ja elu korda tehes. Õnnelikuks on võimalik saada ainult juhul, kui me tuleme mõtlemisest olemisse, kogemisse ja tundmisse, avastame seeläbi kontakti iseendaga – oma tegeliku sügava olemusega, mis on juba täielik ilma igasuguse välise “abita”.

See ei tähenda, et meil ei võiks olla eesmärke ning plaane. Muidugi võivad, aga olles kontaktis iseendaga muutub eesmärkide saavutamine teisejärguliseks. Meie peamiseks motiiviks ei ole siis enam eesmärkide saavutamine (et seeläbi end hästi tunda), vaid püsiv kontakt iseendaga, sest see viib meid automaatse sisemise rahuni sõltumata eesmärkidest.

Kuidas avastada kontakti iseendaga

See kontakt on meil kõikidel olemas, aga meie tähelepanu on suunatud kogu aeg millelegi muule. Just seepärast meeldib mulle väljend “avastada kontakt iseendaga”, umbes nagu avastame, et oleme ilusad. (kuigi oleme kogu aeg ilusad olnud, arvasime varem, et oled koledad).

Millele muule meie tähelepanu siis suunatud on? Absoluutselt kõigele va iseendale – välismaailmale, tunnetele, mõtetele, hirmudele, soovidele, unistustele jne. Meie tähelepanu lähtub iseendast ja peatub alati millelgi, mis tekitab meis vastavaid assotsiatsioone. Kui need assotsiatsioonid on meeldivad, ütleme, et oleme õnnelikud. Sageli on need aga ebameeldivad, misjärel langeme masendusse ja püüame elu korda teha.

Tõmmates aga tähelepanu ära kõigelt ja luues kontakti iseendaga, saame lõpuks aru, kui naiivsed kogu aeg olnud oleme. Me oleme täielikud ning mitte ükski asi ei saa seda täielikkust vähendada või rohkendada (isegi siis, kui suudame mõned asjad elus kord / ära teha). Me oleme konstandid, muutumatud, püsivad. Me oleme olemas, ja sellest täiesti piisab.

Kui ka sina tunned, et oled liigselt oma eluga “peas”, soovitan sulle ühte lihtsat harjutust. Kujuta ette, kuidas su sees on väike trepp peast päikesepõimiku juurde (just seal kogeme end, kui me ei ole mõtete poolt vangistatud). Hakka hästi väikeste astmete kaupa peast päikesepõimiku juurde liikuma. Alguses võib see raske olla, eriti, kui sa ei ole tegelenud meditatsiooniga ja su tähelepanu on väga hüplik. Aga ära anna alla. Kui mõte uitama läheb, mine üles pähe tagasi ja alusta otsast peale.

Kui oled väikeste sammudega jõudnud kurgu juurde, võid tunda, kuidas mõtlemine peas järgi annab. Sa võid seda kogeda täiesti füüsiliselt pingete taandumise ja avardumise tundega peas. See näitab justnimelt seda, et oled mentaalsusest natukene välja tulnud. Aga ära peatu seal. Jätka liikumist väikeste sammude läbi treppi mööda kuni päikesepõimikuni ja jää sinna pidama. Hinga. Sa oled kodus.

Jõudes päikesepõimikusse püüa kontakti saada tundega, et sa oled olemas, sa oled elus, sa eksisteerid. Ära ütle või kujuta ette midagi, vaid saa kontakti tundega (mitte emotsiooniga, vaid lihtsalt kogemus), et sa oled olemas. Märka, kuidas sa tead jätkuvalt, et sul on mõtted, emotsioonid, hirmud ja terve maailm, aga eespool kõike seda on kõige esmaseks kogemuseks ja teadmiseks lihtne fakt, et sa oled olemas. Kui sa selle tunde kätte saad, oled kodus. Püsi seal, sest mõistus püüab sind kiiresti enda haardesse tagasi saada ning sind tagasi pähe tõmmata (nt mõtte kaudu, et see on mõttetu ja nõme harjutus vms).

Alguses võib see kõik tunduda ebamäärane ja kasutu, aga ära anna alla. Põhjus on selles, et su mentaalsus ei andnud järgi ning oled jätkuvalt mõtetes. Sa lihtsalt kujutad ette, et oled päikesepõimiku juurde jõudnud, aga tegelikult mängid mõttemänge iseendaga. Teisitöelduna lollitab su mõistus sind jätkuvalt, nagu ta on kõik need varasemad aastad teinud.

Isegi, kui sa alguses mitte midagi ei tunne, jätka siiski seda harjutust. See on täiesti normaalne, et see kõik tundub mõttetu ja kasutu. Jää sinna, kus sa oled, sest sealt enam kuhugi edasi minna ei ole. Sa oled jõudnud Allikasse, sa oled Allikas ise. Ja nüüd sa tead seda.

PS. Kui kontakt iseendaga tugevnema hakkab, ei ole treppi enam vaja. Sa õpid “kodutee” ära ning osad sinna hetkega naasta. Peale seda hakkame elus opereerima kahel tasandil – kui soovime, oleme kodus, sisemises rahus, kui soovime, võime aga vabalt olla mõtetes ja tunnetes. Eelis on aga selles, et peale kontakti avastamist iseendaga oskame end kõigest välja lülitada ja sisemisse rahusse sumbuda. Usu mind, selle harjutamine on seda väärt.

Üks kommentaar

  1. kaljo

    Hea lugu,väga hea lugu!
    Aga ma ei tea,kas selle hinnangu annab mõistus või sisemine äratundmine?

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *