Kasum või õnn – kumb on sinu firmas eespool?

Mäletan hästi seda 2004. aasta Invicta koolitust, kus ma noore “hansapankurina” juba sel ajal tippkoolitusi läbi viiva Mats Soomrega diskussiooni sattusin. Mats väitis nimelt, et ettevõtete loomise eesmärk on kahtlemata kasum, kuid kuni omanikud, juhid ja töötajad raha ning kasumi teenimise kõige etteotsa paigutavad, kaob fookus ära tegelikult oluliste asjade pealt, mistõttu ei saa see ettevõte ka väga jätkusuutlik olla.

Noore, just TÜ majandusteaduskonna lõpetanud pankurina ei meeldinud mulle see idee kohe üldse. Räägivad ju kõik ettevõtlusteooriad, et ettevõtte tegevuse eesmärk on maksimeerida omanike kasumit, ja kõik muud tegevused on vaid vahendid lõppeesmärgi saavutamiseks.

Kus asub tõde?

Täna, kaheksa aastat hiljem, mõtlen jätkuvalt selle teema peale, kuid nüüd juba oluliselt küpsema ja kogenumana. Ning kuigi elutee on mulle andnud nii ettevõtja eduka perioodi kui ka läbikukkumisi, kaldun nüüd ka ise rohkem Matsi 8-aasta tagust teooriat toetama.

Ma usun siiralt, et jah, loomulikult soovivad ettevõtjad oma rikkusi kasvatada, kuid see on võimalik ainult juhul, kui juhid ning omanikud on valmis võtma ka sotsiaalse vastutuse, ja pikaajalise kasumimaksimeerimise kõrval tähelepanu pöörama ka nendele aspektidele, mis lühiajaliselt raha kulutavad. Eelkõige tähendab see sellise töö- ning ärikeskkonna loomist, kus lisaks omanikele ka töötajad ning äripartnerid õnnelikud oleksid.

Miks me üldse midagi teeme?

Oled sa mõelnud kunagi selle peale, mis on kõikide inimeste kõikide tegevuste kõige fundamentaalsem motiiv? Lähene sellele küsimusele hästi praktiliselt – miks sa teed seda, mida sa just praegu teed? Hetkel loed sa artiklit, eks? Miks sa teed seda? Tõenäoliselt seetõttu, et sa saad sellest midagi, mis paneb sind kohe praegu või selle kaudu millalgi hiljem end hästi tundma (vastasel juhul sa ju ei loeks seda). Ehk sobivad siinsed mõtted sinu enda väärtustega, mistõttu saad kinnitust oma vaadetele, et keegi veel mõtleb nii. Järelikult võib sul õigus olla, mistõttu tunned sa end hästi. Või usud sa, et sa saad millalgi kuskil neid mõtteid kasutada, ja seeläbi midagi korda saata.

Okei, vaatame edasi. Miks sa käid tööl? Eks ikka seetõttu, et end elatada, ennast teostada ja oma klientide elu paremaks muuta (sinu tegevustel on oluline tähendus sinu jaoks). Kõik need tegevused pakuvad sulle teatud tasandil rahulolu ning rõõmu – sa saad palka, ja lähed selle eest reisima ning tunned end hästi; sa teostad ennast, saad kiita ning tunned end hästi; sa aitad klientidel midagi korda saata, ja tunned end seetõttu vajalikuna, ja ka hästi. Seega ükskõik, mis nurga alt me ka oma tööd ei vaataks, teeme seda lõppkokkuvõttes sellepärast, et end hästi tunda.

Mida me veel elus teeme? Abiellume, eks? Miks me seda teeme? Eks ikka seepärast, et loodame seeläbi õnnelikuks saada. Loome kodu, saame lapsed ja oleme õnnelik perekond.

Mõned näiteks töötavad oma välimuse, tervise või kaalu kallal. Miks? Ka seepärast, et me tunneme end seeläbi hästi. Kui me oleme ilusad, tervislikud, siis saame teiste inimeste tähelepanu ning tunneme end enesekindlalt ja hästi.

Kõikide, absoluutselt kõikide, meie tegevuste algpõhjuseks on tunda end hästi. Või veelgi ilusamalt öeldes olla õnnelikud. Kõik inimesed on selle koha pealt ühesugused – me tegutseme iga päev ainult kahe strateegia alusel: a) me teeme asju, mis peaksid / võiksid meid õnnele lähemale viia; b) me teeme asju, mis peaksid / võiksid meid ebamugavast olukorrast (mis meid õnnest eemale viib) vabastada.

Töötajad soovivad õnnelikud olla

Ükskõik, kas me oleme kassiir või edukas ärimees, oleme eespool kassiiri ja ärimeest vägagi sarnased inimesed – inimesed, kes soovivad olla õnnelikud. Mida enam me veedame iga päev keskkonnas, mis meid õnnelikumaks muudab, seda enam soovime seal keskkonnas aega veeta. See kehtib nii omanike, juhtide, töötajate, äripartnerite kui ka klientide kohta.

Kas selline fundamentaalne “õnne-põhine” lähenemine ei pööra mitte peapeale seniseid ärilisi püüdlusi, mis meie ühiskonnas vägagi levinud on? Suured ettevõtted, mis teenivad miljoneid eurosid kasumeid, maksavad oma töötajatele miinimumpalka. Ja seda seetõttu, et turg võimaldab seda (enamus suuri ning rikkaid ettevõtteid lähtub palgaturu uuringutest, vaatamata sellele, et tegelikult oleks võimalik maksta näiteks turust 10-20% kõrgemat palka).

Kui omanikud lähtuksid rohkem küsimusest, mis muudab töötajad õnnelikuks ja rahulolevamaks, ei oleks vaja enam palgauuringuid, vaid rohkem inimlikkust ja sotsiaalset vastutust. Loomulikult ei eelda see, et teenindaja peaks saama tippjuhiga võrdväärset palka, kuid 300 – 500 eurone kuupalk meie praeguse hinnasurve juures kindlasti ühtegi töötajat õnnelikuks ei tee. Sellise palgataseme juures võime küll üritada töötajatele rääkida sisemisest- ja mittemateriaalsest motivatsioonist, kuid me unustame ära, et 300 eurose kuupalga juures ei tööta inimene mitte oma motivatsiooni, vaid ellujäämise kallal.

Siiski ei ole palk ainukene tegur, mille kaudu inimesi õnnelikumaks muuta. Ehk on see pigem viimane tegur, sest lugematu hulk uuringuid näitab, kuidas alates teatud palga tasemest muutub raha töötajate jaoks teisejärguliseks. Nimelt 100 eurone palgatõus ei pruugi paljude jaoks olla nii oluline kui tõstmine kõrvalosakonda, kus inimesel ei ole ees kalliks saanud kolleege. Või näiteks juhtide poolne tunnustamine, kaasamine ja innustamine, mida peetakse üheks levinumaks kitsaskohaks organisatsioonide kommunikatsioonikanalites. Ma usun, et paljud inimesed loobuksid 100 eurosest palgatõusust, kui tal võimaldatakse edasi töötada lahedate kolleegidega, millele lisaks veel juht oma alluvaid regulaarselt tunnustama, innustama ning kaasama hakkab.

Õnn ei piirdu firmaga

Õnnelikud töötajad on kahtlemata produktiivsemad, kohusetundlikumad ja valmis võtma vastutust olukordades, kus nad ehk ametijuhendi kaudu seda tegema ei peaks. Seeläbi, nagu firma oma töötajatest hoolima hakkab, hakkavad seda tegema ka töötajad firma suhtes. Ning ühel hetkel võib juhtuda, et firmast on saanud koht, kus inimesed päriselt tahavad töötada, sest nad ei tunne, et nad käivad tööl, vaid nad tunnevad iga päev, et neist päriselt hoolitakse, mis teeb neid õnnelikuks (vähemalt õnnelikumaks).

Kui töötajad on firmas õnnelikud, kandub see edasi igasse suunda – omanikud, juhid, äripartnerid ning kliendid. Rahulolevad ning innustunud inimesed annavad endast rohkem, sest nad ei taju firmat enam pelgalt tööandjana, vaid kohana, mis võimaldab nendel endil oma unistusi teoks teha.

Samuti on nad valmis kaasa mõtlema, kuidas oma rahulolu ning “õnne” edasi kanda partneritele ja klientidele. On ju selge, et partnerid teevad koostööd, ja kliendid ostavad meilt ainult seetõttu, et see aitab nendel endi õnne poole liikuda (ükskõik kui kauge ning kaudne see jada ka ei oleks). Iga äri aitab kellegi ärile kaasa, ja pakub kellegi probleemile lahenduse. See on lumepalliefekt, mis saab alguse lihtsalt mentaliteedi muutusest: kas ma teen äri eesmärgiga ainult rohkem kasumit teenida, või teen ma äri sellepärast, et ise, minuga koos töötavad ja meie äriga kokkupuutuvad inimesed õnnelikumad olla saaksid?

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *