Me ei pea alati meeldivad olema. Isegi kui see haiget teeb!

Meile õpetatakse lapsest saati olema viisakad ja meeldivad. Vähemalt mind õpetati nii. Loomulikult on elementaarne viisakus ja oskus meeldiv olla väga olulised isiksuse omadused, aga tihtipeale ei teadvusta me endale selle varjukülge. Nii tööl meeskondades kui kodus perekondades.

Aus olla on oskus

Kunagi aastaid tagasi oli mul üks hea sõber, kes oskas väga osavalt olla nii meeldiv kui ka ebameeldiv. Alguses tundus see teine pool – ebameeldiv olemine – lihtsalt ebaviisakusena, aga kui seda inimest lähemalt tundma õppisin, mõistsin ajas, et tegelikult ei ole küsimus mitte ebaviisakuses või ebameeldivuses, vaid lihtsalt julguses jääda iseenda vastu ausaks ja enda huvide eest seista. Ka siis, kui see mulle või teistele osapooltele ebameeldiva või valusana isegi tundus.

Kas sa mõtled mõnikord, kuidas keegi teine mõnes olukorras ennast tunneb? Kas sa mõtled mõnikord, et sa ei peaks seda ütlema, tegema, või hoopiski sa peaksid seda ütlema või tegema, sest muidu tunneb keegi end halvasti? Ja kas sa teed seda mõnikord isegi iseenda halva enesetunde hinnaga?

Kui sa oled „tavaline” inimene nagu mina, „säästad” tõenäoliselt ka sina mõnikord teisi inimesi ebamugavatest tunnetest vaatamata sellele, et millegi ütlemine või tegemine oleks „tõde”. Sa jätad selle pigem tegemata või ütlemata, sest muretsed selle pärast, kuidas teine inimene end selle tulemusena tunneb.

Ausus meeskondades

Sama fenomeni olen kohanud ka paljudes meeskondades tööolukordades. Mõnikord on selleks juhid ise, kes püüavad oma töötajate tundeid säästa soovitamata nendele vastanduda, kuna see oleks ebamugav nendele endale või siis töötajatele. Ja seda kõike vaatamata sellele, et ülejäänud inimesed meeskonnas juba ammu ootavad, et juht midagi ette võtaks. Kuna juht püüab aga alati meeldivaks ja viisakaks inimeseks jääda, soovimata probleemide tekitajale ebamugavaid tundeid tekitada, jätab ta lihtsalt olulised asjad välja ütlemata lootes, et küll see inimene ühel hetkel ise aru saab ja oma käitumist muudab.

Tegelikkuses seda aga üldjuhul ei juhtu. Tegelikkuses on sageli hoopis nii, et see probleemne inimene meeskonnas on just see, kes alati tõe päevavalgele toob kartmata sealjuures, kas see kellelegi haiget teeb või mitte. Ja just see tihtilugu ongi põhjuseks, miks juht ja ülejäänud meeskond seda inimest „kartma” on hakanud: „Aga mis siis, kui ta jälle ütleb otse asjad välja? Aga mis siis, kui ta ütleb otse, et tema arust on asjad siin valesti ja midagi tuleks ette võtta? Aga mis siis, kui ta ütleb otse välja, et juht ei tule oma tööga toime või ei julge ta õigel hetkel vajalikke otsuseid vastu võtta?”. Sellised otsekohesed küsimused tekitaksid juhis ja teistes töötajates piisavalt ebamugavaid tundeid, mistõttu hoiduvad nad lihtsalt seda inimest „ärritamast” (kuigi tegelikult ütleks see inimene välja „ebamugava” tõe).

Nagu näha, ei pruugi olukord alati ühekülgne olla. Inimesed, kes liialt teiste tunnete pärast muretsevad, võivad ajas selle kaudu tegelikult olukorda veelgi hullemaks muuta. Ja inimesed, kes on harjunud otse asju välja ütlema, võivad läbi oma „kandilise” käitumise hoopis olulistele asjadele tähelepanu juhtida ning seeläbi asju hoopis paremaks muuta.

Ma isiklikult usun, et kõige õigem oleks alati iseenda suhtes ausaks jääda. Tõde ei tohiks keegi hukka mõista. Ja kui tõde isegi kellegi tundeid riivab, peab tõde olema väljendatud toetaval ja armastaval viisil, aga see peab saama väljendatud. See on kõikide osapoolte suhtes õiglane.

Tõe ütlemiseks peab inimeste vahel olema aga usaldus. Ja seda nii tööalastes kui töövälistes suhetes. Kahjuks näeb tõelist usaldust aga meeskondades vähe. Just seepärast ka paljudes meeskondades nii palju probleeme on – küll püüavad inimesed iseennast ja oma huve kaitsta varjates mõnikord selle nimel isegi tõde, ja samal ajal teiste tundeid kaitsta, põhjendades tõe varjamist seeläbi veelgi.

Egost tulenev kriitika ei ole tõde

Me ei pea alati meeldivaks jääma, aga samas ei tähenda see, et võiksime kõik välja öelda, mis sülg suhu toob. Sülg toob sageli meile suhu meie enda sisemised probleemid, mis hinnangute ja kriitikana teiste suhtes väljenduma kipuvad. Tõe välja ütlemine ei tähenda kaugeltki seda.

Tões elamine tähendab iseenda ja teiste suhtes siiras ning aus olemist. Alustada tasub siin alati iseendast selliste küsimuste kaudu nagu: Mida ma päriselt hetkel tunnen? Miks ma niimoodi arvan? Kas see on tõde või on see lihtsalt minu isiklik arvamus? Kas minu mõtted on tõde või on need fantaasia? Kas ma olen iseenda vastu täiesti aus? Kas ja kuidas minu minevikukogemused minu praegust arvamust ja tundeid mõjutavad?

Läbi selliste küsimuste jõuame lähemale teadlikkusele iseendast ja enda sees toimuvast. Kui need küsimused ausaid vastuseid leidma hakkavad, saame edasi liikuda aususega teiste suunas kartmata enam, et meie avatus, siirus ja ausus päriselt kedagi riivata võivad. Miks? Sest need ei tulene enam meie egost, vaid aususest ja respektist iseenda ning teiste vastu.

Ausus ja siirus meeskonnas

Kui miski meile ei sobi, on meil õigus seda öelda kartmata, et see võib kedagi riivata. Kui me oleme meeskonnas, mis peaks töötama ühise eesmärgi nimel, siis juhul, kui mulle selle meeskonnaliikmena tundub, et keegi ei pinguta piisavalt, on mul õigus seda talle öelda. See ei ole kriitika, vaid hetkel minu isiklik tõde, sest ma olen mures, kuidas me meeskonnana ühiste eesmärkideni jõuame, mitte ei püüa kedagi isiklikult kritiseerida.

Kui ma olen juht ja mul on meeskonna heaolu nimel vaja kellegi suhtes ebamugavaid otsuseid vastu võtta või talle otse tema käitumisega seotud probleemidest rääkida, peaksin jääma iseenda ja teiste meeskonnaliikmete suhtes ausaks – ma olen juht ja minu kohus on see meeskond võiduni viia. Kui sellega kaasneb kellegi suhtes otsekohene ja aus olemine, mis võib tema tundeid riivata, ei saa ma seda tegemata jätta kartes tema või iseenda tunnete pärast. See ei oleks aus minu kui juhi, teiste meeskonnas olevate inimeste ja selle inimese enda suhtes.

Me ei pea alati meeldivad inimesed olema

Me ei pea alati meeldivad inimesed olema, kuigi meile õpetatakse seda lapsest alati. Meeldivast inimesest olulisem on olla teadlik, aus ja avatud inimene. Keegi ei mõista kedagi hukka siira ja avatud arvamuse või tagasiside eest. Isegi, kui see kedagi häirib, on see viimase probleem, sest temal on kaitse peal moonutades tõde ja nähes seda negatiivse kriitikana, mitte ausa tagasisidena.

Mida enam me püüame kõikidega kenad ja meeldivad olla, seda sügavamale konflikti me iseendaga ajas jõuda võime. Ja mida sügavamas konfliktis oleme iseendaga, seda raskem on meil häid suhteid hoida ka teistega. Olen selle läbi teinud ja räägin omast kogemusest.

Alates tänasest kutsun sind pigem meeldiva juhi või kolleegi või sõbra asemel olema olema aus ja siiras juht, kolleeg või sõber. Eriti julgustan seda tegema juhul, kui oled mõne meeskonna juht. Inimesed ootavad sinult otsusekindlust, õiglust ja avatust, mitte tõe peitmist ja moonutamist, või kellelegi vastandumisest iga hinnaga hoidumist. Seda teevad ebateadlikud juhid niikuinii – ole sina teadlik juht, kes on aus iseenda ja oma meeskonna vastu.

2 kommentaari

  1. Katrin K.

    Tegelikult olen ka ise selle peale mõelnud. Nii palju kordi, kus meilt justkui oodatakse mingit käitumist ja olemist. Aga kuhu jääme nendes olukordades meie ise. Aitäh need mõtted kirja panemast.

  2. Ljuba

    Väga hea, et mõtted kirja panid! Olen alati seda meelt olnud, et peab olema aus ja kriitiline ise enda vastu ja siis on ka õigus olla tõde välja ütleja teistele. Kõrvalt seisja/jälgija näeb tihti peale asju/olukordi paremini. Kuid kahjuks on vähe neid, kes on julged välja ütlema oma arvamust. Olen tõde rääkija kategooriast, olen saanud piitsa ja präänikut selle eest. Kuid kokkuvõttes olen saanud häid ja usaldusväärseid sõpru ja töökaaslasi.

    Aitäh Kaido selle teadmise eest, et ma pole üksi! 🙂

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *