Miks me arvame, et meie asjad kuuluvad meile?

Sa sisened ruumi, kus on laua peal kolm mobiiltelefoni ja laua ümber istub kolm inimest. Kas sa tead, kellele mis telefon kuulub? Muidugi mitte, sest telefonid ja muud esemed meie elus kuuluvad meile ainult meie peas. Me võime küll öelda, et lepingud (ostumüügileping vms) kinnitavad meie omandit, aga leping kinnitab ju vaid juriidilist kokkulepet kahe inimese vahel (ja on vajalik inimeste ebaaususe vastu). Kas aga tegelikult üldse saab miski meile päriselt kuuluda või on kogu omamine näiline?

Kuigi ilma küsimata või lepingust lugemata ei ole võimalik ühtegi objekti kellegagi siduda, elame maailmas, kus kujundame oma identiteeti selle kaudu, mida enda omaks peame. Me “omame” ilusat kodu, uhket autot, kalleid rõivaid ja meeldejäävaid mälestusi maailma eksootiliseimatest paikadest jne, mis kinnitavad meile, et oleme tegijad. Siiski peaksime meeles pidama, et faktiliselt võttes ei saa me omada mitte midagi. Me kõik oleme täiesti võrdsed omamata midagi, sest omanditunne ei teki mitte kuskil mujal kui ainult meie peas.

Omamine toob nii rõõmu kui valu

Kuni millegi näiline omamine meie elu rõõmsamaks teeb, pole ehk asjast väga lugugi. Kui me usume, et omame head karjääri, head elu ja palju võimalusi, ja seetõttu oma elust palju rõõmu tunneme, polegi vaja selliste teemade üle mõtiskleda. Kuid me ei saa unustada, et mõnikord kipume elus ka nendest asjadest ilma jääma, mida enda omaks peame. Sellises olukorras asendub elurõõm kiiresti valu ja stressiga, millest igaüks võimalikult kiiresti pääseda soovib.

Aga ka millegi kaotamine on ju näiline, sest me ei ole seda mitte kunagi päriselt omanud. See on olnud vaid mõte ja tunne, et see on meie oma, kuid väliselt ei suuda keegi meie omandit kinnitada (see kõik toimub meie peas). Me oleme seda asja võib-olla mingi aja jooksul kasutanud, see on meile palju rõõmu valmistanud, aga me ei ole seda mitte kunagi omanud. See on olnud üks suur illusioon, millesse oleme uskunud.

Oletame näiteks, et sa ostsid uue ja uhke mobiiltelefoni, mille sa kahe kuu pärast kogemata kuhugi järve “viskad”. Sel hetkel, kui sa telefoni said, võisid väga õnnelik olla. Samuti võisid sa selle kasutamisest rõõmu tunda – on sellel ju sinu jaoks nii palju kasulikke funktsioone (esimesed paar nädalat võis see tunne eriti tugev olla). Aga hetkel, kui see järve kukkus, võis sind tabada suur pahameel, sest sa kaotasid midagi, mis oli sinu oma. Selle omamine oli tekitanud sulle hea tunde, sest ühelt poolt oli see sinu jaoks kasulik, aga teiselt poolt võisid ka sõbrad sind mingil määral imetleda, et sul nii lahe telefon oli – see andis midagi sinu identiteedile juurde. Nüüd on see aga läinud, mistõttu on justkui ka osake sinust kadunud.

Tegelikult on see kõik loomulikult näiline ja illusoorne. Sa ei omanud kunagi seda telefoni, ja sa ei jäänud sellest telefonist kunagi hiljem. Need kõik olid mõtted ja emotsioonid, mis sulle omanditunde ja sellest lähtuvad head ja halvad emotsioonid tekitasid. Kuniks emotsioonid on head, pole häda midagi. Jama on aga selles, et meie elu on juba kord ebapüsiv ja pidevas muutumises, mistõttu asjad, mida enda omaks peame, kipuvad ühel hetkel meie elust lahkuma. Ja siis on valus.

Kuidas seda valu ületada? Ehk ongi heaks võimaluseks see, kui näeme läbi selle näilise omanditunde ja aktsepteerime tõsiasja, et me lihtsalt kasutame hetkel neid asju ja tunneme selle kasutamisest rõõmu. Kasutamisest tulenev rõõm on siiras ja positiivne. Omamisest tulenev rõõm on aga salakaval, sest on alati seotud meie identiteediga. Kui kasutusrõõm lõppeb, sest asjast ilma jääme, võime kasutada selle asemel midagi muud. Kui aga omandirõõm lõppeb, sest asjast ilma jääme, tunneme alati, et oleme inimesena millestki ilma jäänud, ja seda asendada on juba palju keerulisem.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga