Miks me nii erinevad oleme (ja missuguseid probleeme see meile valmistab)?

Meie maailmas ei ole kahte ühesugust asja või nähtust. Kõik on muutumises. Maailm ei ole sama isegi praegu, võrreldes viis sekundit tagasi olnud hetkega, mil sa seda artiklit lugema hakkasid. Helid sinu ümber on muutunud. Sinu peas olevad mõtted on muutunud. Sinu sisemine seisund võib olla muutunud. Ja sinu keha füüsilisel rakutasandil on muutunud. See näitab, et me elame muutuvas maailmas ja me kogeme seda maailma oma sisemistest muutustest lähtuvalt.

Elu kui prillipoes

Meenuta viimast korda, kui sa vaidlesid või jagelesid oma sõbra või töökaaslasega. Selleks võis olla ka sinu ema või sinu ülemus. Seal ei olegi vahet, kellega see arusaamatus toimus, vaid oluliselt põnevam on vaadelda, miks see arusaamatus toimus?

Kõik inimesed kogevad maailma oma subjektiivsusest lähtuvalt. Objektiivset maailma ei ole olemas. Me filtreerime ümbritsevat maailma enda kogemusest, uskumustest, hirmudest, järeldustest jms nähtustest lähtuvalt. Teadlased ütlevad, et me näeme päris maailma vaid umbes 49% ulatuses – kõik ülejäänud pakub alateadvus välja vastavalt sellele, mida see “arvab” meid näha tahtvat. Ja mida alateadvus arvab meid näha tahtvat? Jah, seda, mida see arvab, et me oluliseks peame. Ning mida me oluliseks peame? Jah, seda, millesse me alateadlikult usume. Me näeme oma maailma vastavalt oma alateadlikele uskumustele.

Uskumused on meie alateadlikud seisukohad mingite nähtuste suhtes. Meil on iga asja jaoks olemas oma arusaamine – oma uskumus. Me usume sellesse, kas armastus on olemas või ei ole. Lisaks usume sellesse, kas me ise oleme selle armastuse ära teeninud või mitte. Samuti usume sellesse, milleks me võimelised oleme ja kui palju me oleme suutelised raha teenima. See on vaid algus. Ükskõik, mis valdkonna sa esile tood, sul on selle kohta olemas tuumuskumus – arusaamine, kuidasmoodi see asi siin maailmas käib.

Just uskumused on need, mis tingivad meie igapäevase tegutsemise ja ka arusaamatused teiste inimestega. Ei ole ju olemas täpselt ühesuguse mineviku ja kogemusega inimest. Järelikult ei ole olemas ka täpselt ühesuguseid uskumusi – igaüks on indiviid oma individuaalsete arusaamistega elust. Ja mis juhtub siis, kui need arusaamised mingis valdkonnas ei kattu? Jah, siis tekivad inimeste vahel arusaamatused ning jagelemised.

Aga oluline on siinjuures tähelepanu pöörata asjaolule, et arusaamatused ei teki mitte inimeste, vaid nende arusaamiste, nende uskumuste, vahel. Nende uskumused on need, mis omavahel konflikti lähevad, mitte inimesed ise. Põhjus, miks inimesed tunnevad, et nad on omavahel konfliktis, tuleneb nende automaatsest samastumisest oma uskumustega. Nad arvavad, et nemad ise ongi uskumused. Kuid ei ole ju. Nad on lihtsalt need uskumused omaks võtnud. Aga uskumused võivad ajas muutuda. Need muutuvad tegelikult niipea, kui inimesed saavad millegi suhtes uut informatsiooni.

Uskumusi võib piltlikult kirjeldada nagu päikeseprille, mida me enda ees vabatahtlikult kanname. Me läheme prillipoodi ning valime endale meelepärased prillid välja ja hakkame neid kandma – me näeme nüüd maailma mingites värvides. Kuid see ei ole ju maailma värv tegelikult. Kui sinu prillid on roosad ja sa ei tea, et sul on prillid ees, siis sa arvad, et maailm ongi roosa. Keegi teine on aga valinud endale poest helesinised prillid ning tema arvab, et maailm on sinine. Nüüd saate kokku ja hakkate arutama, mis maailmas toimub. Sina ütled, et maailm on nii ilus ning roosa. Teine vaidleb sulle vastu, et kuidas sa küll nii pime oled ja ei näe, et maailm on tegelikult hoopis sinine. Kummal on õigus? Jah, mõlemal, sest te näete maailma läbi prillide, mitte maailma ennast.

Õigus võtta prillid peast

Isegi, kui sa oled ostnud endale väga ilusad ning kallid prillid, võid sa need inimestega kohtumise ajaks eest ära võtta. See on ju viisakas, kui sa kellegagi kohtud, vaatad sa seda inimest sellisena, nagu ta tegelikult on, mitte aga läbi värviliste klaaside. See annab sulle võimaluse avastada inimest ning tegelikult kogu maailma palju laiemalt ning rohkemates toonides.

Tihti aga ei julge me seda teha. Me oleme oma värvilistesse prillidesse kiindunud ning kardame, et prillid peast võttes kaotame enda identiteedi: “Kes ma siis veel olen, kui mul ei ole oma arvamust?”. Jah, see on õige, et igal inimesel on arvamus, kuid see arvamus ei pruugi olla lõplik ja ainuõige. Probleemid ellu ei teki sellest, et meil on arvamus asjadest, vaid sellest, et korra selle arvamuse omaks võtnud ei ole me valmis enam sellest lahti laskma. See tähendaks, et korra endale päikeseprillid pähe pannuna ei ole me valmis enam neid iialgi peast võtma.

Miks me nii erinevad oleme?

Ei, meie ei ole erinevad – meie arvamused ja uskumused on erinevad. Meie erinevus saab alguse ainult sellest, et me vaatame oma maailma läbi erinevate prillide. Niipea, kui me teadvustame endale, et meie prillid ei pruugi olla ainukesed ning ainuõiged, loome iseenda ning oma prillide, uskumuste, vahele vaba ruumi, andes endale võimaluse kasvõi korraks vaadata maailma läbi teist värvi prillide. See kogemus võib olla avardav ning julgustav, sest selle kaudu õpime tundma, mõistma ning sallima teisi inimesi enda ümber.

Järgmine kord, kui sinu ülemus, sõber või elukaaslane ütleb sulle midagi, millega sa ei nõustu, tuleta endale meelde, et teil on hetkel peas erinevat värvi prillid. Ära püüa lõhkuda prille tema ees, karjudes või mossitades, vaid lihtsalt märka, kuidas teine inimene samastab end hetkel oma prillidega. Tunne talle pigem kaasa, et ta ei tea, mis tema maailmas toimub. Püüa korraks näha tema prillide taha ning mõista, miks ta hetkel just selliseid prille soovib kanda. Püüa mõista motiivi, miks ta ütles või tegi nii. Mõistes tema motiive saad sa aidata ka temal sammu tagasi astuda ning piiluda maailma prillide alt. Tulemused võivad sind siiralt üllatada. Sellisel viisil astute koos uskumuste maailmast tagasi inimeste maailma.

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *