Miks on meil pidevalt vaja oma eksistentsi vajalikkust tõestada?

Artikli autor: Kathleen Kanervikko

Kas Sina näiteks, pannes kõrvale kogu reinkarnatsioonil põhineva kirjanduse, valisid siia maailma sündida? Kui vastus on “ei”, siis miks püüad sa pidevalt oma eksistentsi vajalikkust tõestada- mitte vaid teistele, kuid kõige enam iseendale? Kas Universumi tahtel siia ilma sündimine ei ole mitte piisavaks tõestuseks, et Sa oled tähtis osa tervikust ning väärtuslik ja armastusväärne, et oma olemist nautida ja rahus elada?

Universumi valikuid ei saa liigitada “õigeteks” ja “valedeks”, nad lihtsalt on. Miks liigitame me aga siis iseennast ja enda tegusid alati kahe lahtri vahel – lubamata endal lihtsalt olla? Igapäevaselt püüame inimestena alati midagi tõestada, kasutades selleks oma usinust ja tublidust, finantsilist edukust, intelligentsust, head välimust, suurt sõpruskonda, romantilist partnerit jne. Kaotades ühe eelnimetatud faktoritest, tunneme koheselt, me pole piisavad ja väärtuslikud ning hakkame taaskord oma kohta siin maailmas otsima. Meestena tunneme, et kui ei too koju piisavalt raha, oleme luuserid. Naistena tunneme, et keskea lähenedes ja ilma kindla partnerita, oleme luuserid. Ilma ideaalse peenikese kehakujuta, oleme luuserid. Ilma uhke pulmata, oleme luuserid. Ilma soojamaareisideta, oleme luuserid. Ilma eneseotsinguta, oleme luuserid jne. Ükskõik, mis muudatusi välismaailm ka ei tooks, oleme mingis aspektis ikka luuserid, mistõttu on meil pidevalt vaja endale tõestada, et oleme siiski väärtuslikud – läbi ebatervete suhete, läbi ületöötamise, liigse reisimise, rahakulutamise, läbi rohkete enesearengukoolituste, selgeltnägijate jne.

Seda, et me oleme piisavalt head ka ilma väliste faktoriteta, ei usu meist keegi. Kui hakkame läbi nägema materiaalse maailma pidevat “kastidesse surumist”, liigume edasi esoteerikamaailma, kus aga jätkub see “pidev otsing” – erinemata niivõrd materiaalse ühiskonna otsingust. Samuti on meil taaskord vaja end läbi väliste tegurite leida.  Mida rohkem koolitusi, workshoppe ja seminare läbi käime, seda paremana end tunneme, kuid kui kauaks? Kaua see otsing “enama järgi” võib kesta? Terve elu tõenäoliselt, kuni me ei avasta, et oleme täiesti “okeid” ka sellisena, nagu me alati oleme olnud.

Elades vaatega väljapoole iseendast, on meil pidevalt variante, kuhu areneda – uskudes, et me muidu pole piisavad. Uskudes, et selle elu jooksul on veel nii palju õppida, nii palju “paremaks saada”, nii palju rohkem trenni ja tööd teha, nii paljudesse kohtadesse reisida, niivõrd palju erinevaid kogemusi – ei tunne me kunagi seda sügavat rahulolu, olles rõõmsad ka sellisena, nagu me just praegu oleme. Muidugi on igasugune areng vaid väga suur boonus, kuid põhjused, miks me seda teeme, on paljuski valed.

Tähtis on hoopis mõista, et Sa ei pea kellelegi oma eksistentsi tõestama – Sa oled siin põhjusega ja see põhjus võib olla palju lihtsam, kui sa arvatagi oskad. See põhjus võib olla “armastus, kaastunne, teadlikkus” – see ei pea olema midagi ekstravagantselt suurt, mille otsing paneb sind pikas perspektiivis kõige sügavamaid baasväärtusi unustama.

Sa oled väärtuslik juba praegu – ilma ühegi välise saavutuse ja ühiskondlikult tingitud peremudelisse kuulumata. Sa oled loodud täpselt selliseks, nagu Sa oled, ning Sul pole vaja “iseennast” otsida, vaid peeglisse vaadata. Ainult siis, kui pidev otsing ja tõestamine lõppeb, suudad sa jääda kohale ja lubada asjadel lihtsalt olla. Ja vot sellega kerkib viimaks esile rahu, mis on tegelikult juba sünnist saati sinus peidus olnud. Seega, milleks raisata tervet oma elu, kui võimalus tõele otsa vaadata avaneb just praegu?