Mõtlemine – kas meie sõber või vaenlane?

Millal oli viimane kord, kui keegi tegi midagi sellist, mis sind ärritas? Oli see eelmisel nädalal, üleeile, eile või isegi täna? See juhtub ju meiega kogu aeg – ikka ja jälle tulevad meie ellu inimesed, sündmused ja situatsioonid, mis meid teatud viisil puudutavad. Tihtilugu negatiivselt.

Me reageerime automaatselt

Püüa hetkeks tagasi minna situatsiooni, kus midagi sind ärritavat juhtus. Näiteks tegi või ütles sinu elukaaslane midagi sellist, mis sind tõeliselt närvi ajas. Mine mõttes tagasi sellesse hetkesse ja püüa mõista, kuidas antud situatsioon tegelikult aset leidis.

Meie loomulik käsitlus sellistes olukordades on “ohvriks” olek – ta ju tegi midagi, mistõttu ma nüüd pahaseks sain. Samamoodi nagu Pavlov pani koerad kellahelina peale sülge eritama, panevad meie elukaaslased meid oma ütlemiste peale hambaid krigistama. Kuid kas me tõesti oleme valmis tunnistama, et me ei ole igapäevastes elusituatsioonides Pavlovi koertest kaugemale jõudnud?

Automatism on meie sissejuurdunud omadus. Neurofüüsikud väidavad, et kuni 98% meie käitumisest on alateadlik, mistõttu on see ka automaatne. Asjad juhtuvad, ja me reageerime. Keegi tegi midagi, ja me reageerime. Keegi ütles midagi, ja me reageerime. Ning nagu sellest veel vähe oleks – me mõtleme millelegi, ja juba sellele ka reageerime.

Ei saa öelda, et alateadlikult käitumine ainult halb oleks. Raske oleks ette kujutada, kui peaksime igal kevadel uuesti rattaga sõitma või ujuma õppima. Siin aitab meid justnimelt alateadlik automatism – aju võime salvestada käitumist ja see autopiloodile lülitada. Seda võib nimetada positiivseks automatismiks.

Märkamine aitab kannatusi vähendada

Negatiivne automatism tekitab meile aga kannatusi. Keegi meist ei soovi olla solvunud, õnnetu või vihane – see juhtub automaatselt. Me ei solvu ja ei vihasta ju teadlikult (me ei otsusta, et nüüd solvun või vihastan tema peale), vaid see toimub meist sõltumatult – me oleme justkui lakmuspaber, mis vette pistes värviliseks muutub.

Kuidas end aidata? Kuidas vähendada meile kannatusi põhjustavat negatiivset automatismi? Isiklikult usun, et meid aitab märkamine. Märkamine on võime olla teadlik automaatsetest reaktsioonidest iseenda sees ja oskus nende reaktsioonide eest isiklik vastutus võtta.

Kõik algab paljuski mõtlemisest, millega üldjuhul täielikult samastume. Esimene samm olekski püüda märgata oma mõtteid ja hinnata nende objektiivsust ning tõesust. Kui märkad, et sageli kujutad endale ette asju, mille juhtumise tõenäosus on väike, või koguni ei ole see objektiivne, püüa sellist mõtet ignoreerida. Lihtsalt pööra kahjulikele mõtetele selg.

Pikaajalised mõttemustrid kujundavad hoiakud, mida on samuti võimalik märkama õppida. Meie hoiakud (uskumused, vaatenurgad) võivad meile palju haiget teha, kui me ei ole valmis neid märkama ja vajadusel neid korrigeerima. Kõik vaidlused ja nendest lähtuvad tülid tekivad sellest, et erinevatel inimestel on erinevad hoiakud ning vaated. Tihtilugu kestavad tülid aga aastaid.

Sissejuurdunud hoiakud kujundavad meie emotsionaalse fooni, mille märkamine võimaldab igapäevast elukvaliteeti parandada. Kui me mõtleme kogu aeg negatiivseid ja hirmutavaid mõtteid, millest lähtuvalt oleme treeninud end kriitiliseks ja negatiivseks inimeseks, tunneme end ka valdavalt halvasti. Mitte keegi aga ei taha end ju halvasti tunda. Me püüame ikka õnne ja meelerahu suunas liikuda.

Viis, kuidas end tunneme, on omakorda kütuseks sellele, mida välja ütleme ja mida teeme. Kui meil on hea tuju, oleme valmis pingutama ning inimeste suhtes tolerantne, andestav ning heasoovlik olema. Halva tujuga oleme aga täpselt samades situatsioonides õelad, kadedad ning arvustavad.

Tegele jäämäega, mitte vaid selle tipuga

Tihtilugu püüamegi end muuta väljaütlemiste ja käitumise muutmise kaudu. Sellest ei pruugi aga piisata, sest ahel, mis negatiivsete väljaütlemiste ning käitumiseni viib, on palju pikem. See algab mõtlemisest, millest kujunevad hoiakud, millest omakorda emotsioonid jõudu ammutavad. Alles siit saavad alguse meie väljaütlemised ning käitumine.

Käitumine on jäämäe pealmine tipp. Tööd oleks aga vaja teha jäämäe endaga – seda otsast sulatama hakata. Proovime alustada mõtlemisest, mis on igal hetkel meie kaaslaseks. Sõbraks on see siis, kui mõtleme positiivseid mõtteid, vaenlane aga siis, kui mõtleme negatiivseid mõtteid. Kumma sina valid – kas soovid rohkem aega veeta oma sõbra või vaenlasega?

Link artikli juurde: http://sisekosmos.ee/eneseareng/motlemine-sinu-sober-voi-vaenlane/

Üks kommentaar

  1. Anonüümne

    Tervitus!

    Kui keegi küsiks: “kes sa oled?”, vastaksin silmagi pilgutamata:” ma olen oma mõistuse vang”. Üllataval kombel ei tunne ma masendust, raskust, ennast hävitavaid emotsioone ega negatiivseid mõtteid, mis peaks kaasnema niisuguse aususega. Ma tunnen ennast väga hästi.

    Aastaid olen püüdnud positiivselt mõelda ja oma uskumusi muuta. Täna avastasin, et teen sellega hoopis karuteene. Kuidas?

    Keegi meist ei soovi olla juhitav ja kontrollitav. Lihtsamalt väljendades manipuleeritav. Sisuliselt tähendab see seda, et tundes ennast juhitava ja kontrollitavana, püüame leida viise, kuidas juhtimine ja kontroll üle võtta ja ise peremehed olla. Seda või paralleelselt nimetada ka laeva kapteniks olemiseks kui see paremini assotseerub. Püüdes ennast ise juhtida ja kontrollida, et mitte lubada seda teha teistel… Nagu targad inimesed ütlevad, kui sina ei otsusta, otsustavad sinu eest teised… asume oma negatiivsete emotsioonide ja mõtete teenistusse.

    Väliselt on ju kõik korras. Eesmärk on ka üllas. Liikumine paistab minevat ka õiges suunas. Lõppude lõpuks võitleme ju õige asja eest. Aga kes on meie “tööandja”?

    Kui me püüame mõelda positiivselt, püüame leida meelerahu, tegutseme ennast muutvalt just nende eesmärkide pärast, siis oleme asunud tööle oma ebameeldivate mõtete ja emotsioonide “vankri ette”.

    “Ma ei taha tunda halvasti ja seepärast teen kõik, et tunda ennast hästi”, kas see ei ole sisuliselt tööle asumine “negatiivsete mõtete ja tunnete” kui “ülemuse” heaks? Ma saan aru, et tegelik eesmärk on tõesti hästi tundmine, meeldiv mõtlemine ja naudinguga elamine, kuid kui neist saavad eesmärgid, sest põhjuseks on halb meeleolu, destruktiivsed mõtted ja mõttetu elu, siis kordub see sama õnnetu ring veelgi elavamalt.

    Mis saab edasi? Ma ei tea. Aga ma ei veena enam ennast, et pean positiivselt mõtlema, sest negatiivsed mõtted on valdavad. Ma annan endale aru, et lahendus on kusagil mujal. Võib-olla lähemal kui ma arvatagi oskan.

    Tänan

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *