fbpx



Pigem ole ehedalt igav, kui võltsilt eriline

Me näeme iga päev enda ümber sadu ja tuhandeid inimesi, keda kohates kohtume tegelikult nende maskidega. Kui paljude inimeste puhul tunneme aga nende tegelikku olemust – kui paljud julgevad välja näidata, et nad on tavalised, igavad ja mõttetud keskmikud?

On lausa hämmastav, kui palju olen kohtunud inimestega, kes end väga eriliseks peavad. Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes ütleks, et ta on täiesti tavaline keskmine eestlane või keskmine mees või naine. Ei, kõik eelistavad öelda ikka, et see uuring või see arusaamine ei käi minu kohta, sest ma ei arva, et ma esindaksin keskmist eestlast, keskmist eesti naist või meest. See on lihtsalt hale, kui eriliseks me ennast peame. Tegelik tõde on ju see, et me olemegi kõik täiesti tavalised inimesed, kellel on üsnagi tavalised sarnased hirmud ja unistused, probleemid ning väljakutsed. Ainuke paik, kus erilised oleme (end eriliseks peame), on meie enda pea.

Kuidas me erilisteks muutume?

Kui sa enda vastu päris ausaks jääd, siis kas sa julged igas eluolukorras päriselt iseendaks jääda? Kas sa üldse tead, kes sa päris oma ausas olemuses oled? Ja ma ei mõtle siin midagi esoteerilist ega müstilist (a la olen surematu hing), vaid kuidas sa iseennast ilma ühegi lisandita koged?

Sõltuvalt sellest, missugusesse ringkonda lapsena satume, on sellel meie väljakujunemisele väga tugev mõju. Nüüd, neljakümnendate alguses, tunnen, kuidas ma perioodil 15-25 vägagi tugevad maskid endale ette ehitasin. Miks? Sest ma pelgasin, et võib-olla ei ole ma iseendaks jäädes piisavalt äge, huvitav ja populaarne.

Nii siis juhtuski, et mida vanemaks sain, seda suurem lõhe maski (kuvand minust) ja päris minu vahel tekkis. Ning mida suurem on lõhe, seda raskem on oma tegelikku palet ju varjata. Eriti hulluks muutus asi keskkoolis, kus võtsin endale pähe olla maailma kõige ägedam poiss. See haiglaslikkusele kalduv minapilt valmistas mulle aga väga palju probleeme, sest minu kõige suuremaks hirmuks muutus tõsiasi, et ühel hetkel võib keegi ikkagi teada saada, et olen täiesti tavaline inimene. Seda ei saanud ma lasta juhtuda.

Psühholoogid nimetavad seda sobitumise probleemiks. Nimelt satuvad noored sageli seltskonda, kuhu nad tahavad kuuluda (sest see on äge), aga oma isiksuselt tegelikult nad sinna ei sobi. Nii tegelikult minuga juhtuski – ma käisin poksitrennis ja minu tutvusringkonda sattus ühe enam stereotüüpseid „kõvasid-mehi“ (kellest paljud võib-olla olid ka võltsid), aga oma olemuselt olin tegelikult täielik pehmo. Sisimas tundsin sageli konflikti selle vahel, mida nendes seltskondades räägiti ja tehti, aga kuna minu jaoks oli nii oluline nende ägedate tüüpide hulka kuuluda, olingi teadvustamatult endaga sageli sisemiselt pahuksis, kuid välja näitasin ikka, et olen üks nendest.

Pigem ole ehedalt igav kui võltsilt huvitav

Täna on paljud minu tuttavad ära kadunud, sest olen oma olemuselt väga igavaks muutunud. Ma ei suhtle isegi paljude mõne aasta taguste nn uute tuttavatega, sest nendel pole minuga huvitav. Ma ei liialda vist, kui ütlen, et olen üks igavamaid inimesi maailmas – üsnagi introvertne, omaette olla eelistav ja mõtetes uitav. Ja ma naudin seda. Olen avastanud ja paljudele oma tuttavatele ka viimasel ajal soovitanud, et ehedalt igav olla on palju parem kui võltsilt huvitav ning eriline.

Meile on antud elu selleks, et iseendale lähemalt jõuda ja valeidentiteedist vabaneda. Loomulikult tingib ümbritsev keskkond meid kogu aeg tahtma olla edukas, ilus ja populaarne. Õnneks on see kõik aga ajutine, lõppedes hetkel, kui näeme läbi selle tingituse mentaalse konstruktsiooni. Selleks on vaja hakata lihtsalt märkama tegelikke motiive ja põhjusi enda käitumiste ja tahtmiste taga. Alustamiseks piisab sellest, kui hakata endalt võimalikult sagedasti küsima, miks ma seda hetkel teen või teha tahan, miks ma seda saavutada või omada tahan, miks ma sinna pürgida tahan jne.

Oma kõige autentsemas, ehedamas ja ausamas vormis oleme juba terviklikud ja täielikud – me ei saa mitte ühegi lisandiga muuta end ilusamaks, targemaks, teravmeelsemaks ega huvitavamaks. Kõik lisandid on kõrvalt lihtsasti märgatavad ja pigem pärsivad meie autentset ilusat olemust. Muidugi teame kõik ka seda konstantset puuduse tunnet, mis meid juba lapsest saati saadab, ja mille kaotamise nimel kõikvõimalikke asju elus ette võtame (sageli ka tobedaid asju). Aga samas teame kõik juba ka seda, et ükskõik, kui palju me ka ei saavutaks või omaks, ei kao see tunne ära. Ja selle põhjus ei lasu mitte vähestes asjades või saavutustes, vaid oma terviklikkuse mitte tundmises.

Tõmmates tähelepanu ära kõigelt, mida me soovime omada või saavutada, ja hakates otsima allikat, kust kõik need soovid pärinevad, võime sattuda oma ehedasse ja ausasse olemusse, kus ei ole puudust mitte millestki. Olles seal võime väljapoole küll üsna igavad paista, sest meil ei ole vaja enam kellegi või millegi tähelepanu ja tunnustuse nimel pingutada, kuid sisemiselt kogeme sügavat rahu ja terviklikkust. Lõpuks ometi võime üksiolemist oma üksolemises nautida ja kurnatult põneva võltsmina igavalt ehedaga asendada.

MEELDIS JA OLI KASULIK?
JAGA SÕPRADEGA, ET KASULIK INFO LEVIKS.

Kuidas luua meeskonda arengut ja tagasisidet soodustav kultuur?

Tunned mõnikord, et tagasisidet on töötajatele anda keeruline?
Oled märganud, kuidas töötajad üksteise tagasisidele kaitsesse lähevad?
Tajud, kuidas töötajatega on olulistel teemadel mõnikord keeruline rääkida?

Kõik need tunnused viitavad "tagasiside-kultuuri" puudumisele meeskonnas. Kuidas seda luua?
Kõik vajalikud teadmised ja juhtimisinstrumendid selleks leiad 
28.mail toimuval avalikul koolitusel "Tagasiside-kultuuri loomine meeskonnas".

Uuri lisa ja registreeri soodushinnaga 399 eur (tavahind 499 eur).

NB! Koolitusele kehtib 100% Raha Tagasi Garantii - kui rahule ei jää, saad raha tagasi!

OLED ISEÕPPIJA? TELLI VIDEOKOOLITUS:

 

5 kommentaari

  1. Annika

    Tõeliselt hea lugemine.Aitähh,aitähh!

  2. Kaja

    Ma arvan, et inimesed ei saa olla võltsid, vaid nad on lihtsalt siiralt inimlikud oma segaduse, hirmude, ettekujutuste jne elu-oluga. Kui inimene ei tea, kes ta on või kuhu ta sobib, siis ta ei ole ju võlts oma olemusega, vaid ta siiralt otsibki ja komistab ja koperdab sealjuures. Mingi dokument vms võib olla võltsitud, aga inimene põhimõtteliselt ei saa olla võlts, sest psüühika ei saa olla võlts (võlts närvisüsteem? võlts närviimpulss?), vaid ta on nagu ta parasjagu on.

  3. Aitäh hea sõna eest, Annika 😉

  4. Aitäh heade mõtete eest, Kaja! Antud artiklis on võltslikkust eelkõige käsitletud nn näitlemise, poosi kontekstis.

  5. Kaja

    Nojah, näitlemine on ka ju rohkem selline teadlik tegevus, stsenaariumiga jne, aga sina räägid pigem teadvustamata tegevustest. Ma arvan, et tähenärimine on siin oluline, sest läbi sõnade me püüame mingit nähtust lahti seletada ja tundma õppida ja kui närviimpulss oma olemuselt ei saa olla võlts, siis selle sõna kasutamine psüühika seletuses viib mõtted nähtuse olemusest kaugemale või siis ei aita päris juurteni jõuda. Esialgu võib ju öelda, et see on võlts, siis öelda, et see on näitlemine, aga siis võiks veel sügavamale kaevata ja küsida, kas ikka on näitlemine, kui see on teadvustamata ja/või nt hirmude poolt juhitud.
    Lihtsalt arutlen selle üle, sest sinu kirjutatud jutt kõnetas mind.