“Tahan-ei taha” paradoks (ehk kuidas vale mõtlemine meile haiget teeb)

Eelmises artiklis (vt siia) kirjutasin põneval, ja samal ajal ka palju vastukaja tekitanud teeemal “Väikese palga paradoks”. Siinjuures ka paradoksiga jätkan – küll mitte enam palga teemal, vaid veelgi laiemal ja veelgi paradoksaalsemalt teemal, mis puudutab meist tõenäoliselt igaüht.

Mida sa oma elult kindlasti ei taha?

Mille üle sa muretsed? Mis asi on üldse muretsemine?

Psühholoogias on muretsemisele üks väga kindel definitsioon. Muretsemine tähendab enda psühholoogilist ettevalmistamist millekski negatiivseks, mis võib juhtuda. Järelikult mõtleme me muretsemise käigus kogu aeg millelegi halvale, mis võib teoreetiliselt juhtuda, kuid mille juhtumises me siiski kindlad ei ole. Mark Twain on selliste olukordade kohta öelnud kuldsed sõnad: “Minu elus on olnud lugematu hulk probleeme … millest enamik aga iialgi tegelikkuseks ei saanud”.

Kas võib öelda, et need asjad, mille üle me üldjuhul muretseme, on asjad, mida me tegelikult oma ellu ei taha? Me mõtleme näiteks, et keegi ei armasta meid (aga tegelikult soovib iga inimene olla armastatud). Me mõtleme, et töö juures ei väärtustata meid piisavalt (tegelikult soovib aga iga inimene olla väärtustatud ja tunnustatud). Me mõtleme, et meie palk on liiga väike, et kõiki oma soove rahuldada (tegelikult soovime aga saada suuremat palka).

Siin tulebki mängu “tahan-ei taha” paradoks: Me kõik soovime olla õnnelikud ja soovime ellu asju, mis meid õnnelikuks teevad, kuid me mõtleme 70-80% ajast asjadele, mis meid õnnetuks ja rahulolematuks teevad. Miks me küll seda teeme?

Kas mõtlemine üldse muudab midagi?

Oled sa kuulnud väidet, et sinu elu muutub just selliseks nagu sa mõtled? Ehk tundub see liialt filosoofiline, aga “tahan-ei taha”-paradoks annab sellele vägagi praktilise mõõtme.

Mitmed uuringud näitavad, et inimene, mõeldes positiivselt, on teatud ülesande sooritamisel edukam võrreldes inimesega, kes sama ülesande sooritamise käigus mõtleb millelegi negatiivsele. Kas see ei tundu natukene imelik? Kuidas on võimalik, et pelgalt mõtlemine millestki mõjutab meie tulemusi?

Vaata korraks allpool olevat pilti? Vaata kohe pikemalt seda pilti, ja tunneta, mis sinu kehas sel hetkel toimub. Kui sa oled piisavalt lõdvestunud ja suudad keskenduda, võid sa märgata, kuidas sinu kehas toimub teatud avardumine – sa tunned ennast hästi.

Nüüd aga vaata allpool olevat pilti? Mida sa nüüd tunned? Proovi korraks harjutust, et vaatad hetke üleval olevat positiivset pilti, ja seejärel jällegi seda “kuradi”-pilti. Kas sa tunned, kuidas sinu sees toimub teatud muutus, kui oma tähelepanu nende piltide vahel vahetad? Ühel juhul tunned, kuidas sinu sees avardub, ja teisel juhul võid päikesepõimikus märgata kokkutõmbumist.

See väike eksperiment näitab, kuidas välised pildid mõjutavad meie seisundeid. Kui sa oled mõnda aega olnud väga negatiivsete inimeste seltskonnas, võid ka korraga tunda, et tahaksid sealt ära põgeneda – sa lihtsalt ei suuda enam seda virisemist, hädaldamist ning “ussitamist” taluda. Tahad minema! Ja kuhu sa sellistel hetkedel põgeneda tahad? Tõenäoliselt optimistlike sõprade seltsi, või loodusesse või oma lemmikraamatusse.

Pildid ja meid ümbritsev keskkond määrab otseselt, kuidas me ennast tunneme ja milleks me võimelised oleme. Psühholoogias on olemas isegi mõiste “avardumise efekt” (ing keeles Build and Broaden Theory), mille kohaselt toodab meie keha positiivsetel hetkedel dopamiini ning serontoniini, mis on vajalikud meie võimekuse ning tulemuste parandamiseks.

Kuidas see kõik aga sinu mõtlemisega seotud on? Väga otseselt. Nimelt ei tee meie aju vahet, kas me mõtleme millegi peale või juhtub see päriselt. Googeldades natukene, võid leida mitmeid eksperimente, kus isegi tippsportlased on oma treeningkavasse integreerinud nn mõttetreeningud, mille käigus atleet ei treeni füüsiliselt, vaid istub laboris, klemmid peas, ja kujutab ette, et ta treenib. Kuna aju ei tee vahet, mis on reaalne ja mis väljamõeldis, lähtubki see sportlase kujutluspildist ning mõttetreeningul on sportlase tulemustele otsene mõju.

“Tahan-ei taha”-paradoks treenib meid igal sekundil

Sarnaselt sportlastele treenime ka meie end mõttetasandil. Aga mitte regulaarselt laboris, vaid igal hetkel. Igal hetkel mõtleme millestki, mida meie aju uskuma jääb. Kui meie mõtted on valdavalt negatiivsed ja seotud nähtustega, mida me tegelikult oma ellu ei soovi, on see meie ajule otseseks sisendiks tulemuste loomisel. Kuna ümbritsev keskkond ja pildid (sh mõttepildid) määravad, milleks me suutelised oleme, olemegi negatiivsete inimestena palju vähemaks suutelised kui positiivsed.

Kõikide inimeste elus on probleemid, mis vajavad lahendamist. “Tahan-ei taha” paradoks ei tähenda hedonismi, mille käigus eitame oma probleeme ja elame illusoorselt ilusas maailmas. Pigem aitab “tahan-ei taha”-paradoksi teadvustamine märgata ka elus olevaid positiivseid külgi, ning aidata nendele keskendudes oma võimekust kasvatada ja oma elu ilusamates värvides näha. Jah, probleemidega tuleb ka tegelda, kuid just nimelt tegelda, mitte kogu aeg mõelda nende peale. Kas ainult mõtlemine on kunagi ühegi probleemi lahendanud? Tõenäoliselt mitte, sest olukordi lahendatakse kahes etapis – planeerimine ja tegutsemine. Lihtsalt millegi üle pidev muretsemine ja mõtlemine ei kuulu aga neist kummagi alla.

“Tahan-ei taha” paradoks näitab ilmekalt, kust suur osa meie negativismist ellu tekib. Äkki oled sina üks nendest, kes oma eluga rahul ei ole, ja siis oma rahulolematust kõikvõimalikel viisidel väljendab. Olgu selleks salvav ütlus töökaaslasele või sapine kommentaar internetiportaalis – kõik need juhtumid viitavad sellele, et sinu sees on viha ja sallimatust, mis tekib sellest, et sa ei ole rahul millegagi, mis sinu ümber toimub.

“Tahan-ei taha” paradoksi kaudu võidavad kõik

Sellisest olukorrast ei ole võimalik välja tulla kogu aeg sappi juurde valades. On vaja hakata märkama, millest pahameel ja sallimatus alguse saab, ning nendes olukordades väikeste sammudega oma käitumist muutma.

Näiteks järgmine kord, kui keegi teeb töö juures midagi sellist, mis sulle ei meeldi, siis enne kui sa selle välja ütled, küsi endalt, kas tema juures on lisaks sellele halvale asjale ka midagi head? “Tahan-ei taha” paradoksi kontekstis ajab sind selle inimese juures midagi närvi, ja sa keskendud sellele. Tõenäoliselt soovib aga iga inimene koos töötada normaalsete inimestega, nii ka sina. Just seetõttu kutsub “tahan-ei taha” paradoks sind selles olukorras endalt küsima, kummale ma antud hetkel keskendun: kas sellele aspektile, mis mulle tema juures ei meeldi, või sellele, mis mulle tema juures meeldib?

Ideaalseid inimesi ei ole ju olemas. Kindlasti on ka sinul endal külgi, mis nii mõnegi inimese endast välja viib. Kas sa oled valmis seetõttu muutuma, et see teda endast välja viib? Arvatavasti mitte. Mis aga oleks, kui järgmine kord see inimene, kellele sa varem ei ole väga meeldinud, otsustab sinu juures üles leida need küljed, milles sa hea oled? Kuidas see võiks mõjutada sinu igapäevast tööd, kui selleks inimeseks on sinu ülemus? Kui ta tavapäraselt on harjunud sinu kallal näägutama ja kritiseerima, aga alates homsest küsib endalt: “Okei, ma tean, et selle koha pealt on tal arenguruumi, kuid milles ta täna juba hea on?”.

Ma usun, et see võib teie suhet oluliselt parandada, mille tagajärjel tunned sina ennast paremini ja sinu töötulemused võivad paraneda. Samuti tunneb ülemus ennast paremini, sest “pilt” tema peas on muutunud – kui varem nägi ta sinus ülevalpool olevat “kuradipilti”, siis nüüd näeb ta sinus midagi positiivset. Ja see mõjutab otseselt tema enda enesetunnet. Järelikult võidavad kõik. Tuleb ainult märgata, kuidas “tahan-ei taha” paradoks meile probleeme tekitab, ja õigel hetkel “ei taha” -mõttel sabast kinni saada.

3 kommentaari

  1. Mats

    Kasulikud ideed. Proovin kindlasti rakendada

  2. Eha

    Jah, elus on tõesti päris palju paradokse 🙂

    • Mart

      Paradoksid on meie enda peas …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga