Ütle oma elule “Jah”!

Me kõik oleme kohanud kunagi kuskil sellist pilti 1943 – 2007 või 1815 – 1898. Mida need meile näitavad? Need numbrid näitavad, et kunagi elas kuskil keegi, kes sündis 1943 aastal ning lahkus meie seast 2007 aastal. Ja siis?

See näitab, milline vabrik elu on. See on kogemustevabrik, ja mitte midagi muud. Inimesed tulevad “peale”, ning teine hulk kaob alt ära, et uutele jälle ruumi teha. Viimase 50 aastaga on muidugi maailmas tervikuna peale tulevate inimeste hulk tohutu kiirusega kasvanud ning see progressiivne kasv ei peatu. Kui 50 aastat tagasi elas Maal 2 miljardit inimest, siis täna elab siin 6 miljardit ning 50 aasta pärast prognoositakse olevat see kolmekordistunud jälle.

Hämmastav. See kõik on märkimisväärne, kui käsitleda neid numbreid globaalselt, kuid kui vaadata individuaalselt ja ilma emotsioonideta, siis me mõistame, kui tähtsusetu on ühe indiviidi roll globaalses mõistes. Ning me saame seda tähtsust suurendada ainult individuaalsel tasandil valides, kas joon kahe numbri vahel on lühike kriips või sigri-migri sikk-sakk.

Mida sa tahaksid, et sinust räägiks sinu autobiograafia?
See on raske küsimus. Mis küsimus see üldse on, mõtleb mõni kindlasti? Ma elan praegu ning ma ei pea tegelema sellega, mis juhtub peale minu surma …

Aga siiski. Me läheme kõik niikuinii. See on üks suur illusioon, et elu on pikk. Päevad ning nädalad lendavad meist mööda ning me jõuame vaid eelmise hangunud grillvorsti rasva grillilt eemaldada, kui juba järgmine Jaanipäev taas kätte jõuab. Küsimus on ainult selles, mida me selle aastaga jõudsime ära teha, et elu enda jaoks nauditavaks muuta?

Justnimelt enda jaoks nauditavaks muuta. Mitte rohkem raha rügada ning ennast hingetuks joosta, vaid mida me jõudsime ära teha aastaga, et oma elu nauditavamaks muuta? Mida ma suutsin eelmise nädala jooksul ära teha, et oma elust rohkem rõõmu tunda? Ning mida ma tegin eile sellist, mis mind rõõmsaks tegi? Ja … mida ma saan täna teha sellist, mida ma tõeliselt naudin ning juhul, kui täna on minu viimane päeva, siis vähemalt homme minnes saan ma öelda, et eile võtsin ma oma elult kõik.

Need tegevused määravad selle, millest räägiks sinu autobiograafia. Kui seda kirjutama hakatakse, siis ju sinul on niikuinii täiesti ükskõik, kuid ainuke, mis võib meile huvitav hetkel tunduda on küsimus: “Kas lugejatel oleks seda huvitav lugeda?”.

Kui meie autobiograafia räägiks, kuidas me 50 aastat sama tööd tegime, me ei puhanud ja seigelnud kartes, et igasugune muutus lööb meie ellu ebastabiilsuse, millega me toime ei pruugi tulla, siis ei olegi seda raamatut võib-olla väga põnev lugeda.

Aga kui raamat räägiks sellest, kuidas me ühel hetkel taipasime, kui lühike elu on ning me ei tohiks sellest päevagi raisata tegevustele, mida me ei armasta, me võtsime riske ning kogesime nii kaotusi kui ka võitusid, me elasime elu ennast, mitte ei lasknud elul meid elada, siis võib see raamat olla paljudele lugejatele huvitav ning isegi inspireeriv.

Mis seal vahet on, küsid sa praegu, kuna meie oleme ju niikuinii siis surnud? Justnimelt!!! See ongi asja point – kui ei ole vahet, sest me ju läheme ühel hetkel niikuinii, siis miks mitte kohe täna alustada sellise eluga, mida me sooviksime elada, mitte aga jätkata elu, mis meid ei innusta ja ei rahulda?

Aga need hirmud ikkagi …
Kuidas me ikka saame oma elu muuta niimoodi? Me oleme ju harjunud teatud tööd tegema, meil on stabiilne elu ja kõik on justkui okei …

Aga kas see kõik on ikka okei?

Kas esimene mõte, mille sa igal hommikul ärgates mõtled, on, et “Apppiiiiii, kui lahe päev täna tuleb jälle … õnneks sai öö läbi ning ma saan lõpuks toimetama hakata? Ma ei jõudnud seda hommikut juba ära oodata …”

Kui see on nii, siis on tõesti okei. Siis me ei raiska oma aega. Kuid kui meie esimene mõte on midagi muud, siis järelikult me teeme midagi muudel põhjustel kui kirg selle asja vastu. Miks me seda teeme? Loomulikult hirmud …

Me oleme stabiilsuse ohvrid, mille tagab meile meie alateadlik psühhoküberneetiline mehhanism. Alati, kui me väljume oma turvatsoonist, eritab see mehhanism meie verre vastavat kemikaali, mida me tõlgendame ärevuse ja hirmuna … ning me läheme igaks juhuks oma turvatsooni tagasi uskudes, et uus idee midagi alustada või elus midagi muuta oli täiesti ebareaalne idee. Ning me elame vana elu edasi.

Joon kahe numbri vahel
Tagasi tulles selle joone juurde kahe numbri vahel…

Sel hetkel, kui keegi sinu joont näeb, on alles vaid ajalugu ning sinu autobiograafia. Siis ei ole enam vahet, mida sa tundsid ja mida sa ei tundunud. Selleks ajaks on kas kõik võidetud või kõik kaotatud … aga üks on kindel: mineku hetkel kaotame me niikuinii kõik. Isegi oma ilusaid silmi või head lauluhäält ei saa kaasa võtta. Seega ei ole mitte mingisugust vahet, mitu korda me eelnevalt võidame või kaotame, kuna lõpuks oleme ikkagi tühipaljas vari kellestki, kes omas teatud identiteeti ja endale külgepoogitud egopõhiseid põhimõtteid.

Me laseme lahti oma hirmust ning hakkame otsima võimalusi tegelda nende asjadega, mida me armastame. Me peaksime vältima hullumeelset tegutsemist tulles ära töölt isegi veel teadmata, mis edasi saab lootes Universumile, kes pakub meile uue töö. Seda ei juhtu, kuna meie alateadlikud uskumused ei lase meil seda uut tööd leida, sest iga päevaga süveneb meis hirm, et me ei leia tööd. Universum aitab meid igal sammul, aga ta saab teha seda oma täiuslike seaduste raames. Ning üheks seaduseks on vibratsiooni- ja külgetõmbeseadus, mis vastab meie alateadlikele uskumustele. Ning olles kõigest inimene, ja töölt ära tulles omamata uut väljundit, ei suuda me kuidagi oma uskumusi ja vibratsiooni programmeerida nii kiiresti sagedusele, mille kaudu oma ellu uus töö tõmmata.

Muutus elus saab toimuda vaid läbi teadlike tegevuste ning praktikate, millest esimene on mõista, mis oleks see, mis muudaks meie elu nauditavaks? Ning kindlasti ei ole see pelgalt suurem auto, ilusam maja või kaugem reis. See on illusioon. Kui seda ei usu, siis kujuta ette, mida sa teeksid siis, kui sa oleksid juba saanud suurema auto, ilusama kodu või kaugema reisi. Siis oleme ummikseisus, sest me peame hakkama otsima enda tegelikku olemust ja põhjust, miks me siis Maale oleme sündinud. Jah, ka selleni on võimalik jõuda, aga see on juba hoopis teise artikli teema.

Kokkuvõtvalt, meie elu on joon kahe numbri vahel, sõltumata, kas me seda soovime või mitte. Me ei saa muuta fakti, kas see on joon või see ei ole joon, aga me saame muuta selle joone kuju. Kas me lepime sellega, et see on pelgalt üks kriips või me tegutseme viisil, et see on üks suur ja võimas sikk-sakk. Üks viis seda teha on nii:

1) Tee oma 101 unistuse nimekiri ning hakka selles olevaid asju lihtsalt ära tegema. Ära alusta sellest, mida sa tahaksid omada, kuna see on illusoorne, sest materiaalsed asjad ise ei saa meile mingit kogemust pakkuda, vaid pigem mõtle, mida sa sooviksid oma elus tõeliselt kogeda: on see vabadus, on see küllus, on see armastus?

2) Mõista, mis tunne on, kui sa oled selle saavutanud. Aga ära lihtsalt korda, et mul on uus töö või ma leidsin uue kaaslase, vaid püüa aru saada, mis tunne see on, kui sa oled selle juba saavutanud … ning siis hakka teesklema. See tagab sulle vibratsioonilise resonantsi.

3) Ära karda mitte midagi. Sul ei ole kaotada mitte midagi, sest hiljemalt 80 aasta pärast kaotad sa selle niikuinii. Tee siis nii, et need 80 aastat oleksid vähemalt nauditavad ja et keegi sinu hea sõber saaks sinu matustel öelda: “Wou, oli ikka tegelane… ta võttis elult kõik, mis võtta andis … ta elas elu, mida ta elada tahtis ning proovis järele kõik, mida elu talle pakkus… jätkus tal ikka julgust neid asju ette võtta … kahju, et ma ise seda kõik ei teinud, kuna nüüd on juba hilja, sest minagi minemas varsti sinna, kus tema mind juba ootamas ees …”

Ütle oma elule “JAHHHH!”

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *