Väikese palga paradoks (ehk kuidas mõelda, kui tunned, et palk on väike)

Ei ole täpselt teada, kui suur peab inimese palk olema, et ta lõplikult rahul oleks, kuid öeldakse, et palk ei ole kunagi piisavalt suur, või ka nii, et palgaga rikkaks ei saa.

Koolitajana puutun ma igapäevatöös palga teemaga väga palju kokku. Kuna Motivaator.ee peamine fookus on sisemise motivatsiooni arendamine (ehk siis enesemotiveerimine ilma palka suurendamata, sest palga suurendamine on minu kui koolitaja mõjusfäärist väljaspool), kerkib üldjuhul teemat käsitledes üles küsimus ka palga osas.

Mitte kuidagi ei saa väita, et palk ei oleks oluline. Eriti Eestis, kus elatustase võrreldes Lääne-Euroopa ning USA’ga on peaaegu 4x madalam, tuleb eriti teravalt üles küsimus, kas inimene end üldse nii kiire hinnatõusu juures ära elatab? Ja just see on koht, kus tuleb mängu “väikese palga paradoks”.

Kuidas leida ideaalset elu?

Kõik inimesed soovivad saada ideaalpalka. Ma ei oska täpselt hinnata, missugune ideaalpalk Eesti kontekstis olla võiks, kuid ma usun, et enamus meist oleks juba enam kui rahul 3000 eurose palgaga (mis näiteks Soomes või Saksamaal ei ole üldse väga kõrge palk). See tagaks väga hea elu. Ainuke mure on selles, et 3000-euroseid töökohti on Eestis väga vähe. Kohe väga väga vähe.

Nii nagu me soovime endale ideaalpalka, soovime endale kõikvõimalikke muid ideaalseid asju. Me soovime endale ideaalset kodu, ideaalset kaaslast, ideaalset kehakaalu, ideaalset välimust, ideaalset autot, ja üldse ideaalset elu.

Kui sa soovid ideaalset elu, siis miks sa ei lähe ja ei vali seda? Sest see ei ole võimalik, eks? Hetkel lihtsalt ei pakuta seda. Vaatame korraks kitsamalt. Kui sa soovid ideaalset kaaslast, siis miks sa ei lähe ning ei vali seda endale? Jällegi, pole nagu võtta kohe niimoodi teist varnast.

Sama kehtib ka palga kohta. Kui sa soovid oma palka kolmekordistada, ja sul on tööpakkumine laual, mis tagaks sulle lisaks 3-kordsele palgale ka kõik muud tingimused, mis sulle praeguse töö juures meeldivad, siis palun võta see vastu. Ma usun, et isegi sinu enda ülemus ei paneks sulle seda pahaks. Tõenäoliselt teeks ta seda sama, kui ta oleks sarnase valiku ees.

Probleem on aga selles, et hetkel ei ole sellist pakkumist sinu ees laual (vastasel juhul oleks sa selle juba ju vastu võtnud). Seega ei ole hetkel sul üldse sellist valikut.

Missugused valikud sul on?

Olukorda illustreerib allpool olev pilt. Oletame, et sinu palk on hetkel 300 eurot, kuid sinu ideaalpalk antud olukorras oleks 800 eurot. Kui sul oleks pakkumine 800 eurose töö peale, siis kindlasti võta see pakkumine vastu (enne muidugi veendu, et kõik muud tingimused, mis sulle samuti töö juures olulised on, oleksid ka kaetud). Kuna sa hetkel aga jätkuvalt töötad 300-eurose töökoha peal, siis järelikult ei ole hetkel seda 800-eurost töökohta kuskilt võtta. Järelikult ei ole see üldse valikukoht, mistõttu vältimaks pidevat sellega seotud enesehävituslikku mõtlemist, võiksid keskenduda millelegi, mille suhtes sul on valik.

Kuna meil puudub valik palga üle, siis on meil ainukene valik, KUIDAS me end selle palga juures tunneme. Kui me valime olla õnnetu, vihane ning pettunud, siis on see meie enda teadlik valik. Sellisel juhul võib juhtuda, et me oleme õnnetud, vihased ning pettunud järgmised 10-20 aastat, sest mitte keegi ei saa meile garanteerida, et järgmise 10-20 aasta pärast olukord paraneks. Me võime kiruda majandust, poliitikuid ja firma juhte, aga sellest ei muutu midagi (eriti, kui sa töötad eraettevõttes, mida ei saa isegi streigiga survestada). Jääb alles ainult lootus, mis ei ole aga väga tugev argument enda pidevaks emotsionaalseks hävitamiseks.

Teine valik selles olukorras oleks aktsepteerimine: “Jah, minu palk on hetkel selline, ma ei saa seda hetkel muuta, ja mul ei ole hetkel ka ühtegi paremat pakkumist, mistõttu on minu ainukeseks valikuks endalt küsida, kas ja kuidas ma saaksin end juba selle palga juures enam-vähem normaalselt tunda? Kas midagi on minu töö juures sellist, mis mulle vaatamata madalale palgale meeldib? Kas ma saan oma tähelepanu suunata nendele teguritele, mis mul juba praegu end normaalselt tunda laseksid, sest vastasel juhul võib juhtuda, et ma tunnen ennast järgmised 10-20 aastat õnnetu, vihase ning pettununa?”. Ning selle tõttu ei kannataks stressi ja depressiooni tõttu ainult sina, vaid ka sinu pere, sõbrad ning töökaaslased. Õnnetu ja vihane inimene ei ole just meeldiv kaaslane ju.

Madal palk on meie ühiskonna pärand

Nagu ma artikli alguses mainisin, on loomulikult palgad Eestis liiga madalad, et keskmine inimene end väga hästi tunneks ja saaks endale lubada kõike, mida ta sooviks. Kuid selles ei saa süüdistada konkreetselt oma firma juhte ning omanikke, sest nemad tegutsevad samas majandusruumis ja peavad siin enda tegevust õigustama (ning omanikuna ongi neil õigus teenida kasumit).

Kui inimene tunneb, et firma maksab talle liiga vähe palka, siis esimese asjana võiks ta endalt küsida, kas minu teadmiste, oskuste ning võimekuse juures on mõni firma, kes maksaks mulle selle sama töö eest oluliselt rohkem? Tõenäoliselt ei ole. Kõik firmad lähtuvad samadest palgauuringutest ning üldisest majandusolukorrast, mis tingib ka palgataseme.

Soovides samade teadmiste, oskuste, hariduse ning kogemuse juures, ja sama tööd tehes, oluliselt rohkem palka saada, on see võimalik näiteks Soomes, Norras või Saksamaal. Seal on majandus küpsem ja palgad oluliselt kõrgemad. Seetõttu ongi paljud eestlased sinna tööle läinud. Ja mitte kuidagi ei saa nendele seda ette heita.

Kui aga inimene tunneb, et ta soovib elada Eestis, rääkida töö juures eesti keelt ning veeta regulaarselt aega oma sõprade ning lähedastega, peab ta leppima sellega, et meie majandusolukord ja palgad on kergelt öelda nirused. Seetõttu ongi tegemist “väikese palga paradoksiga” – inimene tegelikult annab endast maksimumi, ja ta tegelikult väärib kõrgemat palka, kuid tal puudub võimalus seda teenida. Tal lihtsalt ei ole valikut. Tema ainuke valik on, kas olemasoleva palga juures kogu aeg õnnetu ja vihane olla (ja niimoodi lihtsalt oma elu ära raisata), või anda oma tööle teistsugune tähendus (nt elamine Eestis, sõbrad jms), ning keskenduda aspektidele, mis võimaldaksid juba olemasoleva palga ja töö juures end kasvõi natukenegi “õnnelikuna” tunda.

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *