Kas pigem muuta mõtteid või säilitada põhimõtteid?

Enamik inimesi ei muuda oma arvamust eriti tihti. Uskumuste süsteem on meil lihtsalt niivõrd tugev, et iga uus mõtteviis avaldab tohutut ohtu meie egole – tekitades küsimusi, mida meie mugavustsoon kohe üldse ei talu. Identiteet nimelt tuginebki kindlatele arusaamadele elust ja selle erinevatest valdkondadest, lubamata uuel infol oma pikalt ehitatud taustsüsteemi kuidagi kahjustada. Ühiskond väidab isegi, et kindlate uskumustega inimesed on palju tasakaalukamad, kui need, kes ühelt õielt teisele hüpates oma kontseptsioone kardinaalselt muudavad. Kas see on aga ka tegelikkuses nii?

2004. aastal väitis Barack Obama kindlakäeliselt, et on geiabielude vastane. Paar aastat hiljem aga muutis ta oma arvamust, öeldes avalikkusele, et kõik inimesed peaksid omama õigust armastust ka ametlikult väljendada. Kuigi antud näide on ilmselgelt poliitiliselt manipulatiivse ja omakasupüüdliku mõjutusega, on palju inimesi, kes oma mõtetes ja arusaamades 180 kraadise pöörde teevad. Ja mitte ainult üks kord oma elus.

Kas sul endal pole näiteks kogemusi sellega, kuidas sa ühel hetkel sajaprotsendiliseks teatud mõtteviisi kannad ning järgmisel hetkel ei suuda ära imestada, kuidas sa said eelnevalt midagi nii rumalat mõelda? Või siis olid sa kunagi täielikult kindel, et sinust saab kirjanik, kuid nüüd tegeled hoopis käsitöö müügiga? Kinni jäädes oma mineviku ja “vana mina” ootustesse ja ettekujutlustesse, ei liigu me muutustega kaasa ning stagneerume kivi kombel igavikulisse paigalseisu. Nimelt saab “vana mina” eksisteerida vaid minevikus ning temaga koos peaksid kaduma ka kõik kardinaalsed kinnisideed- selleks, et uus ja huvitav sündida saaks.

Kui palju on inimesi, kes iga hinna eest oma tõdemuste nimel sõdida soovivad? Neid leiab nii tigedate internetikommentaatoritena kui ka igapäevaelus kõigi näol, kel iga su arvamuse peale midagi isiklikust mõttevarnast öelda on. Ja katsu sa neile siis vastu vaielda- siis asub “rünnatud” ego end vihasena kaitsma. Kurb tõsiasi on aga see, et me kõik usume sisimas, et meil ainsana on õigus ning selle asemel, et säilitada neutraalset meelt, muigame omaette teiste rumaluse üle.

Ühegi aspekti faktuaalsust on aga raske tõestada – nimelt on igal asjal mitu külge ning inimeste erinevusest tingituna sobitume ka erinevatesse lahtritesse – teadmata, millise kogemuse elu meile järgmisena toob. Neile, kes arusaamades kinni on, pakub elu teiste inimeste ja olukordade näol pidevalt võimalusi end raudrüüst lahti raputada ja igapäeva veidigi humoorikana võtta. Hakates ka ise märkama, et mida rohkem kinnisideid me omame, seda enam peame oma “lapsukesi” kaitsma ja seeläbi oma närvirakke raiskama, saame me oma elukogemuse palju voolavamaks muuta. Lõppkokkuvõttes on alati parem vahetada oma arvamust kasvõi iga päev – kinni jäämata eelmisesse, kui elada terve elu vaid limiteeritud nägemuse küüsis. Ka põhimõtted on lõppkokkuvõttes ju lihtsalt mööduvad mõtted?