Mida tähendab haavatavus Sinu jaoks?

Lastena ei ole meil probleemi olla haavatavad – me jagame, jutustame, mängime, loome sõprussuhteid ja eksime. Suureks kasvades aga kontrollime me väga täpselt, mida me teistele räägime, kuidas me oleme, milline mulje meist jääb ja mis meile kasulikum on. Tänu sellele peame me igas eluvaldkonnas kandma maske, mis meid pika peale energiast täiesti tühjaks imevad. Olles haavatavad ja ausad ka võõrastega garanteerib meile mingil määral valu ja seetõttu valime me siiski maskid – vähemalt nii kaitseme end väliste hinnangute ja arvamuste eest.

Haavatavus tähendab peeglisse vaatamist, aktsepteerides seda ebatäiuslikku ja vigadega olendit, kes vastu vaatab. Haavatavus tähendab tohutut ausust, teadlikkust ja valmisolekut iseendale tõde tunnistada. Vaid säärase aususega iseenda vastu, hakkad sa muutma oma käitumist, mis sind tänasel päeval ei teeni ning saad seeläbi inimesena vaid paremuse poole liikuda. Haavatavus ei anna sulle küll midagi juurde, mida su elus juba pole, see eest toob välja luukered, mida me tänase päevani tunnistada pole tahtnud. Oma pahupoole peitmine viib meid aga aina sügavamasse vastuolla iseendaga ja väestab meie ego usuga, et meil pole midagi viga, meil on alati õigus ja me ei pea midagi muutma – teised peavad.

Haavatavus tähendab ebamugavuse tunnistamist olukordades, kus me muidu seda vältinud oleme. See tähendab osalemist ka siis, kui kaotus on nii selgesti paistmas. Haavatavus tähendab tegutsemist ka vaatamata võimalusele läbi kukkuda, reedetud saada ja end teiste ees häbistada. “Sadamas seisval laeval on küll hea ja ohutu olla, kuid laevad pole ehitatud selleks, et nad terve elu sadamas seisaksid. Seetõttu ka rahulik vesi ei muuda kedagi veel heaks purjetajaks.” On tähtis nimelt mõista, et nii kaotus, ära tõukamine kui ka lüüasaamine on vaid kingitused sinu individuaalsel arenguteel. Need näitavad sulle ära, milles sa hea oled ja milles halb, millest sa hoolid ja millest mitte ning kelle arvamus sulle loeb ja kelle oma mitte. Mõistes, et ka ebatäiuslik olles, täidab õhk su kopsud ning sa seisad kahe jalaga maas, kaob ära see tohutu hirm näidata oma tõelist, vigadega, nägu.

Kuna haavatavus kandub edasi igasse eluvaldkonda ja määrab meie suhete kvaliteedi, siis on ülimalt tähtis vaadata peeglisse ka oma lähisuhete puhul. Tihtipeale ei ütle me oma sõpradele seda, mida me tegelikult arvame, sest kardame konflikti ja hülgamist. Soov meeldida on alati tugevam kui soov oma tõeline arvamus välja öelda. Suhe partneriga, kus sa ei julge välja öelda oma kõige naeruväärsemaid ja tobedamaid hirme, vajadusi ja sisemisi protsesse, ei saa kunagi sügav, tõeliselt ehe ja tugev olla. Hinnangute ja hukkamõistu kartmine oma vanemate poolt ja seeläbi oma käitumise kujundamine, näitab samamoodi tähendusliku suhte puudumist, mida on pea võimatu ilma täieliku aususeta parandada. Vaid haavatavus on see, mis paneb valedele koheselt punkti ja lubab olla sul täpselt selline, nagu sa oled – tundes uhkust, et sul pole kellegi nimel vaja teeselda.

Haavatavus minu jaoks tähendab julgust lükata ümber kõik väited teiste poolt, et ma pole millekski valmis – uskudes, et ma pean kuulama oma südant ka siis kui ma veel ei tea, kuhu see viib. See tähendab julgust saada noomitud selle eest, et ma olen vastutustundetu, et ma olen liiga impulsiivne, spontaanne ja naiivne – teades sügaval südames, et julge on vaid see, kes seilab tormisel merel võimalusega ümber minna. Sest vaid mina tean, et misiganes ka ei juhtuks, on just haavatavus lõpuks see, mis annab mulle jõudu ka kõige külmematel ja pimedamatel öödel kaldale ujuda.

Autor: Kathleen Kanervikko