Paanikatsoon – paik, kus Sinu elu suurimad imed aset leiavad

Aristoteles olla 2500 aastat tagasi öelnud, et kõikide inimeste ülim eesmärk on olla õnnelik – kõik muud eesmärgid ja tegevused lähtuvad sellest ülimast eesmärgist. Albert Einstein olla kunagi öelnud, et rumal inimene on see, kes teeb kogu aeg samu asju, aga ootab oma elult teistsuguseid tulemusi (et õnnelikum olla). Kui need kaks tsitaati kokku panna, näeme inimolemuses väga sügavat vastuolu – me soovime ühelt poolt kogu aeg õnnelikud olla, aga teiselt poolt soovime elada mugavat elu. Karm paratamatus on aga tõsiasi, et elu toimub mugavustsoonis. Imed juhtuvad aga paanikatsoonis.

Mugavustsoon

Kõik, mida valdavalt igapäevaselt teeme, toimub mugavustsoonis. Kuidas ärkame, kuidas toitume, kuidas trenni teeme, kuidas tööl toimetame jne – need kõik on aju poolt ära õpitud ja salvestatud tegevused, mida aju teeb automaatrežiimil eesmärgiga säästa energiat sellistele tegevustele, mis nõuavad meie teadlikku tähelepanu. Kahjuks õpib aga aju ära ja salvestab nii kasulikud tegevused (autosõit) kui ka kahjulikud tegevused („värskendav” sigaret pärast lõunapausi). Lõppkokkuvõttes polegi ehk vahet, kas äraõpitud tegutsemine on hetkel meile kasulik või kahjulik, sest olulisem on mõistmine, kuidas muutmata midagi oma käitumises ei muutu midagi ka meie elus.

Mugavustsoon toimib harjumuste baasil. Harjumused omakorda toimivad „päästik – tegevus – preemia” põhimõttel. Ja päästikud on kõikjal meie ümber – hommikul ärgates kuni õhtul uinumiseni oleme erinevat laadi päästikute keskel, mis muudkui käivitavad meie sees salvestatud harjumusi ja panevad meid tuttaval viisil tegutsema. Ja nii võib-olla juba aastakümneid järjest ilma suuremate muutusteta meie elus.

Ebamugavustsoon

Ebamugavustsoonis teeme võõraid asju. Need ei pruugi meid veel hirmutada, aga need on piisavalt võõrad, et end ebamugavalt tunda. Siiski peituvad ebamugavates tegevustes suurimad võimalused arenguks.

Püüdes ärgata tavapärasest 15 minutit varem võib tunduda alguses võõras, aga samas peitub selles võimalus teha midagi enda jaoks kasulikku (kasvõi näiteks väike hommikujooga). Minnes üks kord nädalas trenni võib alguses tunduda võõras, aga annab meile võimaluse olla iseendaga, parandada vereringet ja sügametööd ning tekitada pärast trenni eufoorilise enesetunde. Vältides enne kella 13.00 Delfit, Postimeest või Facebooki võib tunduda alguses võõras, aga annab võimaluse keskenduda tööle ja teha võidetud ajaga märkimisväärselt rohkem tööd ära. Ning vältides kogu aeg e-maili programmi lahti hoidmist, suurendad oma IQ kuni 10 punkti võrra (teaduslik fakt) ja suudad oma teistes tegevustes efektiivsem olla, sest uued saabuvad e-kirjad ei kisu sinu tähelepanu kogu aeg põhitegevuselt ära.

Nagu näha, saaks ebamugavustsoonis palju selliseid asju tehtud, millega me mugavustsoonis toime ei tule. Kuna need tegevused tunduvad (alguses) aga võõrad, püüamegi rohkem teha ikka neid asju, mis mugavad ja tuttavad tunduvad. Ja taaskord mitte midagi ei muutu …

Paanikatsoon

Paanikatsoonis on sellised tegevused, mis tekitavad meis hirmu. Mitte enam ainult ebamugavust, sest need on võõrad, vaid päris hirmu, sest me ei oska hinnata siinse tegutsemise tagajärgi (eriti pikaajaliselt).

Me võime paanikatsooni vältida erinevatel põhjustel – näiteks tunduvad mingid asjad meile olemuslikult sobimatud (taimetoitlus). Või hoopis ebavajalikud – näiteks kõikide oma sotsiaalmeedia kanalite kontode sulgemine. Või lihtsalt paanikasse ajavad, sest me ei oska hinnata tagajärgi (näiteks üheotsapilet Austraaliasse määramata ajaks).

Paanikatsoonis juhtuvad aga imed. Aju läheb paanikatsoonis ellujäämisrežiimile võttes kasutusele ressursid, millele meil mugavustsoonis ligipääs puudub. Ja nende ressursside kasutamine võib luua meile uusi kogemusi ja meie arengu teekonnale seninägematuid verstaposte.

NB! Ära püüa kogu aeg tegutseda paanikatsoonis, sest see võib olla kurnav. Püüa pigem võimalikult palju vältida mugavustsooni.