10 asja, mida 2020 kindlasti teha või mitte teha

Uus aasta on kätte jõudnud. Me kõik oleme erinevad, aga natukene ka sarnased. Olen endale need 10 asja 2020 aasta motoks võtnud. Kui leiad need enda jaoks inspireerivad, tule kampa.

1) Ära võta asju iseenesest mõistetavana. Mitmed meie tänased hüved on paljudele inimestele privileegid. Keskmine palk varsti ~1500 eurot, tasuta transport, mugav e-riik, mõistlik kliima (ja kui see ei meeldi, siis võimalus alati reisile minna) jne. Eks seetõttu on ka positiivse psühholoogia ekspertide sõnum tänulikkuse praktiseerimine – märka positiivset oma elus.

Katseta näiteks positiivsete ja negatiivsete mõtete läbikirjutamist ning analüüsimist. Olen avastanud, et see on tõeliselt tervendava mõjuga. Tavapäraselt ketrab pea ainult negatiivset, mistõttu tasub seda tasakaalustada positiivsega.

2) Kanna hoolt oma füüsilise tervise eest. See tähendab eelkõige teadvustamist, mida sa sööd, ning piisavat liikumist. Ära ole liigselt kinni vanades paradigmades, mis ütlevad, mis on sinu kehale hea ja halb – nt liha on väga hea, taimetoit on puudulik ja veganlus viib su hauda. Uuri ise (raamatud, internet) ja katseta ning tunneta, mis on sinu kehale hea ning mis annab sulle energiat, mitte ei võta. Kumba sa rohkem usaldad – kas perearsti kabinetis seinal olevat plakatit või oma empiirilist kogemust?

3) Ära usu kõiki oma mõtteid. Paljude jaoks on iga mõte tõde ning korraldus. Tegelikkuses oleme oma mõtete kogejad, mitte mõtted ise. Kuni me samastume täielikult oma mõtlemisega, oleme hädas – kuna 99% mõtlemisest on automaatne, siis sellega täielikult samastudes oleme mõtterobotid, mitte inimesed. Hakka märkama, millest sa tegelikult mõtled, kas need mõtted vastavad tegelikkusele ning avasta võime oma mõtlemist juhtida.

4) Keskendu rohkem andmisele. Kogu loodus ja eksistents tugineb andmisele, mida me ei teadvusta. Ükskõik, mida me “tarbime” – keegi on selle meile andnud, valmistanud. Kuna kapitalistlikus ühiskonnas on peamiseks vahetuskaubaks aga raha, ei märka me enam loodusest ja üksteisest sõltumist, vaid keskendume ainult raha teenimisele ja saamisele. Nii võivad õpetajad mitte anda lastele head haridust, vaid käia tööl raha teenimas. Kirurgid võivad opereerida südant, aga nende suhtumine sealjuures patsienti olla äärmiselt vaenulik ja ebainimlik. Miks? Sest kirurg ei teadvusta sel hetkel, mida ta patsiendile annab – ta ei keskendu inimesele, vaid lihtsalt tema organile. Hakka uuesti märkama andmise protsessi kõige toimuva taga ning tunne end osana suuremast tervikust.

5) Ära mine kaasa kõikide oma emotsioonidega. Nagu mõtlemine, toimuvad ka meie emotsionaalsed reaktsioonid 99% automaatselt. Nii ongi meist saanud mentaal-emotsionaalsed robotid, kelle käitumist dikteerivad automaatselt üleskerkivad mõtted ja nendele järgnevad emotsioonid, mitte vaba tahtega inimesed. Jah, tagantjärele oleme kõik targad – “oi, oleksin pidanud ikka siis tegema nii” või “miks ma ikka eelmisel aastal nii negatiivselt kõigesse suhtusin?” – , aga proovi juba reaalajas hakata märkama, mis toimub sinu peas ning kuidas sinu sisemised impulsid sinu käitumist mõjutavad?

6) Ära tarbi nii palju (sotsiaal)meediat. Me oleme sõltlased, kuid erinevatest nähtustest. Mõni armastab suitsetamist, kuigi teab, et see on halb. Teisel on sama suhe alkoholiga, liigsöömisega või sotsiaalmeediaga. Loodetavasti ei ole enam ühtegi inimest, kes ei oleks kuulnud, kuidas sotsiaalmeedia ettevõtete juhid taotluslik kasutajaid sõltlaseks püüavad muuta. Sõltlaseks millest? Dopamiinist (heaoluhormoon), mida meie keha iga kord toodab, kui vastava programmi avame.

Ära unusta, et Facebook/Instagram/Snapchat on lihtsalt üks koduleht, nagu Motivaator.ee või sinu enda oma. Kujuta ette, kui mul õnnestuks Motivaator.ee leht muuta sinu jaoks nii huvitavaks, et sa käid siin 30 korda päevas (iga kord, kui telefoni kätte võtad). Ja miks ma seda teeksin? Selleks, et müüa sinu abil reklaami. Kas see meeldiks sulle?

Kui see teadmine sind nii palju ei häiri, siis näitavad uuringud, et sotsiaalne võrdlemine on üks rahulolematuse (kurb, õnnetu, tusane, mossis jm) olemise põhiallikaid. Ja seda just sotsiaalmeedia meile toodab – me sirvime “seina”, aga alateadlikult hindame ja võrdleme ennast nähtuga. Kuna me ei teadvusta sirvimise käigus kerkivaid mõtteid ja emotsioone (sest oleme nii kaasahaaratud), avastamegi end sageli “põhjuseta” halvas tujus ja meeleolus. Hakates sotsiaalmeediat aga teadlikult piirama, võime avastada, kuidas oleme “põhjuseta” positiivsemad ja tunneme ka ülejäänud elust rohkem rõõmu.

7) Ära kannata. Kui sulle mingi asi elus üldse kohe ei meeldi, siis proovi seda muuta. Mõnikord võib tunduda, et see ei ole võimalik, aga äkki ei vaata sa piisavalt põhjalikult. Jah, kui sa sõidad täna vana Nissaniga, aga tahaksid sõita Mercedesega, siis esmalt tuleb Nissanist lahti lasta, sest koos sellega mersusse ei mahu. Oled sa selleks valmis? Milleks sa oled valmis ja millest sa oled valmis loobuma, et oma elu muuta? Olgu selleks töö, suhe või raisatud aastad – vaata oma elule peale sellise pilguga, et kui sul olekski see viimane aasta, siis kuidas sa seda sooviksid elada?

8) Harjuta eneseteadvustamist. Meie psühholoogiliste kannatuste, aga ka isekuse taga on madal eneseteadvustamise võime. See tähendab oskust ennast kõrvalt, kolmanda inimese perspektiivist, objektiivselt jälgida ning analüüsida. Nagu me oleme samastunud oma mõtete ja emotsioonidega, oleme samastunud ka oma minapildiga, egoga. Ego ei ole aga midagi muud, kui meie tänaste peamiste mõtete/vaadete ja emotsioonide kogum. Mõni nimetab seda ka iseloomuks, mida justkui ei saa muuta. Aga kas sa oled proovinud? Kas sa oled proovinud olukorras, kus sa muidu ägestud või asju edasi lükkad, märgata seda hetke ning valida lihtsalt teistsugune käitumine? Kui asi oleks iseloomus, ei tohiks me saada seda teha. Aga me ju saame. Seega polegi põhjus äkki iseloomus, vaid hoopis meie sees toimuva väheses märkamises, sest meie tähelepanu on kogu aeg kuskil mujal.

9) Ära võta iseennast nii tõsiselt. Me oleme oma elu peategelased, sest meie elufilm algab  ja lõppeb läbi meie silmade. Sama nähtuse abil tuvastame üldjuhul ju ka tavafilmides peategelasi, ja peategelased on alati kõige tähtsamad – kõik toimub nende ümber või nende kontekstis. Nii võib juhtuda, et me hakkame arvama ka iseendast. Samas on planeedil 7 miljardit inimest, kes täpselt samamoodi tunnevad. Kes neist on siis see tegelik peategelane, kõige tähtsam? Kuni meie arvamus iseendast kui peategelasest (enesetähtsus) ei häiri teisi inimesi, võime isekad ja egoistlikud olla. Aga selleks tuleb saada kindel kinnitus teistelt – oma abikaasalt, lastelt, töötajatelt, vanematelt jne. Kuni me seda kinnitust (kasvõi salaja) ei saa, võime olla enesekeskne egoist, mis ammu kõikidele teistele närvidele käib.

10) Seisa oma vajaduste eest. Siiski ei tähenda enesetähtsuse vähendamine oma vajadustest loobumist. Selles elus on meil kõikidel üks elu. Ja pole põhjust seda elu ära kulutada iseennast kogu aeg tahaplaanile pannes. Harvardi professor Adam Grant nimetab seda oma raamatus “Anna ja võta” eluterveks andmiseks, mis tähendab hea inimene olemist, aga samas oskust piire tõmmata. Laulumees Tom Valsberg nimetab seda oma raamatus aga “Eluterveks pohhuismiks”, mis tähendab lihtsalt mitte elu liiga tõsiselt võtmist. Nendel mõlemal on õigus- me võiksime olla head inimesed ja proovida ka teiste vajadusi märgata, aga samas peame jääma enda vastu ausaks ja küsima, kuidas ma tegelikult end selle kõige suhtes tunnen? Ja kui ei tunne hästi, tuleks seda turvaliselt ja teadlikult teisele osapoolele väljendada.