3 ehmatavat paradoksi, mille üle iga inimene kasvõi korra elus mõtiskleda võiks

Paljud inimesed on segaduses. Millest see segadus tekib ja kas seda segadust enesele ka tunnistatakse, varieerub paljuski keskkonnast ja igaühe senistest valikutest, kuid usun siiralt, et seda segadust on elus võimalik vähendada juhul, kui aeg-ajalt nende 3 eksistentsiaalse paradoksi üle mõtiskleda.

Paradoks #1. Me oleme juba rahus, aga loobume sellest ise

Esimene paradoks väljendub meie soovis olla kogu aeg midagi enamat kui me tegelikult oleme. Teisiti öelduna kannustab meid pidevalt tegutsema hirm, et me ei ole praegusel kujul piisavad.

Ma ei püüa siin väita, et me ei peaks elus edasi liikuma ja arenema, vaid kutsun sind kaasa mõtlema küsimuse üle, miks me ei suuda püsida rahus, mida me kõik tegelikult elus otsime ja mida meile meie tegelik ja algupärane olemus juba pakub.

Me otsime elus (meele)rahu. Me ei leia seda aga, sest meile on pisikesest peale „räägitud“, et me ei ole praegusel kujul piisavad, vaid peame püüdlema alati millegi parema ja enama poole (meile räägitakse seda eelkõige läbi sõprade, meedia, marketingi jms). See on aga paradoks, sest mida enam me „iseennast“ millegi või kellegi välise kaudu määratleme (ma tahaksin olla selline või selline; ma tahaksin, et teised arvaksid minust nii jne), seda enam me oma algupärasest ja olemuslikust vormist kaugeneme ning otsitavat rahu kaotame.

See päädibki tihti olukorraga, kus käime täiskasvanud inimestena zombide kombel ringi, püüdes ühelt poolt lõpuks mõista, kes me oleme ja kes olla tahaksime (sest see soov muutub kogu aeg) ja olema peaksime (et teised meid aktsepteeriks ja tunnustaks), ning teiselt poolt püüame kogu aeg välja paista edukamad, ilusamad ja paremad kui tegelikult oleme. Kahjuks on see aga lõputu nõiaring, sest hoides tähelepanu kogu aeg väljaspool ei jõua me kunagi rahusse, mida otsime. Just seepärast on võimalik sellest väljuda ainult tuldud teed tagasi minnes – tagasi iseenda kõige olemuslikuma ja puhtama vormi juurde, millele ei ole veel lisatud ühtegi võltskihti.

Heaks viisiks seda kõike mõista on läbi teha mõtteline „peegliharjutus“. Kujuta ette, et sa seisad oma sõbraga peegli ees. Kas teil on kahtlust, kumb on kumb? Tõenäoliselt mitte, sest te teate eelnevate mälestuste ja kogemuste baasil, kuidas teist kumbki välja näeb. Seega tunnete te üksteist ära mälu kaudu. Kuidas aga oleks olukord juhul, kui sa mingil põhjusel 5 minutiks oma mälu kaotaksid? Seistes siis liikumatult peegli ees näeksid sa peeglis küll kahte „vormi“, aga kuna sa ei mäleta, kumb oled sina, võid sa sattuda segadusse – sa oled küll teadlik piltidest peeglis, aga sa ei samastu kummagagi nendest.

Tegelikult sattusid sa aga hoopis oma olemuslikku eksistentsi – teadmata, missugune sa välja näed ja mäletamata midagi iseendast ning oma minevikust oled sa jätkuvalt olemas ja funktsioneerid täiesti normaalselt, aga samas oled sa vaba kõikidest üleliigsetest koormavatest ideedest iseenda, maailma ja kõige muu kohta („sõber on ilusam kui mina“, „ma olen 5kg juurde võtnud“, „miks ma ikka temast lahku läksin?“, „äkki ma jään üksikuks“, „kas ma olen ikka tööl piisavalt hea“ jne). Sa koged rahu, sest sa koged iseennast kõige puhtamal kujul, millele ei ole mitte midagi lisatud, aga millelt ei saa ka mitte midagi ära võtta.

Paradoks #1. Kuigi me otsime rahu, mida meie enda kõige algupärasem olemus meile pakub, tahame end kogeda ja määratleda millegi enamaga, mis koheselt meilt ka rahu röövib.

Paradoks #2. Me püüame kontrollida midagi, mis ei allu kontrollile

Kui esimest nn eksistentsiaalset paradoksi on paljudel keeruline mõista (see eeldab natukene suuremat teadlikkust iseendast), siis teisega on asi palju lihtsam, sest see puudutab meile kõikidele tuttavat olemuse tasandit – füüsilist keha ehk meie bioloogilist eksistentsi. On ju kõige lihtsam iseendast mõelda kui füüsilisest (bioloogilisest) olendist, kes sünnib, areneb, paljuneb ja seejärel ära sureb. Pealegi tundub meile hästi loomulik ja loogiline olevat, et oleme just see, missugusena end peeglis ja piltidel näeme. Lihtne, kas pole?

Tegelikult ei ole see aga nii lihtne ja ühene, sest me võtame selle usu (olen see, missugusena end peeglist näen) omaks alles umbes 1- aastaselt, mil ühelt poolt hakkame märkama, kuidas käed ja jalad meie tahtele alluvad, ning teiselt poolt ema-isa meid peegli ees ning piltide kaudu lakkamatult väitega „Näed, see oled sina!“ pommitavad. Sellise ajupesu käigus ongi väga keeruline iseendaks jääda, kuigi me esimese eluaasta väga edukalt sellisel viisil mööda saatsime. Samas ei saa seda emmedele-issidele ka ette heita, sest see kuulub normaalse inimarengu juurde ja on tõenäoliselt eeltingimuseks tänases ühiskonnas normaalseks toimimiseks.

Seda protsessi võib nimetada meie algupärase olemuse esimeseks samastumiseks (oma kehaga). Siiski on ka siin peidus järjekordne paradoks, millest meile koolis küll ei räägita, kuid millest iga inimene kasvõi kord elus mõelda võiks.

Nimelt, just viisil, nagu me oma esmase olemusliku tasandi märkamata (teadvustamata) jätame ja ennast seetõttu mingite võõraste piltide ja ideaalide kaudu otsime, unustame bioloogilisel tasandil ära lihtsa tõsiasja, et meie bioloogiline keha toimib 99,99% ulatuses meist sõltumatult. Meile küll tundub, et oleme oma keha, mida täielikult kontrollida saame, ja me oleme harjunud end selle kaudu määratlema, satume asja lähemalt uurima asudes taaskord ummikusse.

Vaata korraks ennast kehana täiesti värske pilguga ja küsi hästi avatult, kui paljusid tegevusi, mida sa keha kaudu igapäevaselt teed, sa päriselt juhid ja kontrollid? Kasvõi selle sama artikli lugemine – kas sina loed ja juhid seda lugemise protsessi või otsustad sa seda lugema hakata ning kõik edasine toimub justkui automaatselt? Sa ei pea ju iga tähe juures mõtlema, et nüüd liigun edasi. Samuti ei mõtle sa iga lause peale, kuidas see moodustub, vaid saad sellest aru ilma mõtlemata ja protsessi juhtimata. Sa pöörad isegi lehti automaatselt, sest sa oled sel hetkel samastunud lugemisega.

Sama võid proovida näiteks jalutamisega või ükskõik mis muu tegevusega. Ära jäta seda katsetamata, sest vastasel juhul ei leia sa teisele paradoksile empiirilist kinnitust. Pigem proovi kohe järgi – mine käi korraks köögis ja vaata, kuidas see protsess välja näeb. Sa otsustad tõusta ja minna, ning edasise teeb ära su keha. Jälgi ennast näiteks kõndides – kas sa otsustad iga kord, kui jalga tõstad, et nüüd tõstad jalga, nüüd liigutad kätt, nüüd hoiad tasakaalu, või toimub see justkui iseenesest? Proovi järele ning avastad, et see toimub tõepoolest iseenesest. Sama kehtib kõikide teiste tegevuste kohta olgu selleks siis nõude pesemine, armatsemine või auto juhtimine. Sul on tahe, millega sa tegevuse käivitad ja seejärel võtab keha protsessi üle. Järelikult ei pea sa olema keha, et seda kõike teha, vaid sulle piisab tahtest, taotlusest. Kuidas saaks siis üldse öelda, et oleme keha, kui tegelikult toimuvad need kehalised tegevused meist paljuski sõltumatult?

Kui see ei tundu sulle piisavalt loogiline ja mõistetav, siis mine oma uuringuga veel sügavamale. Kas tead, kui palju toimub ühes sekundis meie bioloogilises kehas protsesse, et elus püsida? Miljoneid. Füüsiline areng, rakkude taasloome, katkiste kudede paranemine, seedimine, vereringe, juuste kasv jne. Kas sina juhid neid protsesse? Ei, sa isegi ei tea, et need aset leiavad, kuigi neid protsesse on miljonite võrra rohkem, kui sinu poolt tahte kaudu käivitatud eespool kirjeldatud protsesse. Kas seda kõike arvesse võttes ei kõla väide „Ma olen see, kellena välja paistan“ üldsegi isekas? Kuidas me saame end nii tähtsaks pidada, et väidame end olevat keha, kui meie roll keha juures praktiliselt olematu on?

Paradoks #2. Kuigi me oleme harjunud end käsitlema füüsilise kehana, toimub enamus füüsilise keha toiminguid meist täiesti sõltumatult.

Paradoks #3. Me peame end kellekski, keda päriselt olemas ei ole

Nagu kahe esimese tasandiga segadust veel vähe oleks, tuleb umbes lapse kolmandaks eluaastaks mängu tõeline jokker – meie psühholoogiline olemus ehk persoon (isiksus). Kui kahe esimese tasandi olemasolu on võimalik vähemalt igaühel empiiriliselt kontrollida, sest keegi ei sea kahtluse alla tõsiasja, et me püsime edukalt elus ka ilma mäluta, ja me tõepoolest ei juhi paljusid bioloogilise keha protsesse, siis psühholoogilise olemuse avastamine on palju keerulisem. Probleeme on siinjuures kaks:

a) Esiteks, meil on raske seda paradoksi märgata (teadvustada), sest oleme selle tasandiga niivõrd tugevasti samastunud.

b) Ja teiseks, vaatamata sellele, et meie psühholoogiline olemus määrab enamuse meie igapäevasest käitumisest, ei eksisteeri seda olemust mitte kuskil mujal kui meie enda ja teiste inimeste mõtetes.

Selle paradoksi mõistmiseks kutsun sind kaasa tegema veel ühte mõtte-eksperimenti. Mõtle korraks Ivo Linna peale. Kirjelda teda mõne sõnaga. Nüüd mõtle iseenda peale ja kirjelda iseennast mõne sõnaga. Järgmisena kujuta ette, et palume sama teha mõnel sinu töökaaslasel. Mis sa arvad, kas ta kirjeldaks Ivo Linnat ja sind täpselt samamoodi nagu sina? Tõenäoliselt mitte. Ja kui me leiaksime sinu kolmanda või neljanda tuttava, võiksid nemad nii Ivo Linnat kui sind veel kolmandat ja neljandatki moodi kirjeldada. Tabad? Sinu bioloogiline „sina“ (olemus) on lihtsasti kirjeldatav, sest me näeme üksteise välist vormi üsna sarnaselt (brünett vs blondiin, pikk vs lühike jms), aga psühholoogiline mina on täielik fiktsioon – see eksisteerib ainult meie mõtetes. Me projitseerime teiste inimeste peale meie subjektiivse arvamuse nendest, ja iseenda kohta oma subjektiivse arvamuse iseendast. Aga ükskõik, kelle arvamused need ka ei oleks, jäävad need siiski arvamusteks – mõteteks, elektriimpulssideks ajus.

Psühholoogilise olemuse paradoks on laiem ja mitmetahulisem kui kahe eelmise tasandi oma, sest see avaldab meie igapäevasele elule kõige rohkem mõju. Klassikaline psühholoogia ütleb, et iga inimene peab olema isiksus, kelleks ta umbes 20 eluaastaks välja kujuneb. Tegelikkus on aga see, et mitte isiksus ei kujune välja, vaid me võtame omaks terve portsu meid määratlevaid veendumusi (kes me enda arvates oleme ja kuidas me tahaksime, et teised meid näevad), mis meid vastaval viisil käituma panevad. Me surume end identiteedi raamidesse, mis võtab meilt ära vabaduse olla see, kes me tegelikult oleme ning röövib meilt ka elurõõmu.

Ja kes me tegelikult siis oleme? Sellele küsimusele leiad vastuse artikli algusest. Ning kuhu kaob meie elurõõm? Sellele küsimusele leiad vastuse enda või oma tuttava 5 aastaselt lapselt? Miks tema igast hetkest ja päevast nii palju rõõmu tunneb, aga meie täiskasvanutena enam ei tunne? Sest tal ei ole toimunud veel teise astme samastumist – ta peab end küll oma bioloogiliseks kehaks, aga ta ei pea veel end Isikuks, kellel on kindlad (aga samas ka väga piiravad) vaated ja arusaamised (õige vs vale, sobib vs ei sobi jne). Kõik need psühholoogilise olemuse (persooni) juurde kuuluvad piirangud võtavad ühel hetkel kasvavalt lapselt elurõõmu ära, sest ta lõpetab spontaanse ning vahetu elu elamise, ja asendab selle nn „väljakujunenud isiksuse“ omaga. Nüüd on tal identiteet. Nüüd on tal oma lugu ja arusaamine, kes ta on – minapilt. Nüüd on ta oma ego vanglas.

Paradoks on aga selles, et tegelikult ju mingit persooni ei eksisteeri – minapildiga samastumise käigus liigub laps lihtsalt pärismaailmast ära virtuaalsesse maailma enda peas. Ja kuigi isikustatud identiteeditunne ei ole midagi muud kui idee sellest, kelleks ennast ja teisi inimesi peame, hakkavad needsamad ideed meid täielikult kontrollima ning juhtima. Milles see väljendub? See väljendub meie igapäevases käitumises. Kuigi persooni reaalselt (objektiivselt) ei eksisteeri, on vägagi reaalsed need tegevused, mida persoonina teeme. Kui me usume end olevat kriitiline ja otsekohene inimene, teeme tõenäoliselt sageli teistele inimestele haiget. Kui peame end aga tolerantseks inimeseks, oskame õigetel hetkedel suu kinni hoida. Kui peame end edukaks inimeseks, julgeme riskida ja võtame ette uusi asju, mis viivad meid parema eluni. Kui peame end aga ohvrimeelselt „luuseriks“, võime leida end ka 20 aastat hiljem ikka eluga samas punktis olevat. Seega ei ole kolmandal tasandil siiski kõik päris fiktsioon – käitumine on reaalne. Küll on aga fiktsioon see, mis sellele käitumisele kütuse annab. Muutes kütust, muutub ka käitumine. Ning käitumise muutumisel hakkab tasapisi muutuma ka elu.

Paradoks #3. Kuigi me peame end persooniks, mis totaalselt juhib meie elu ning käitumist, ei ole persoon midagi muud kui idee iseendast. Muutes ideed iseendast muutub maailm meie ümber.

Kokkuvõte

Seda artiklit on võimalik lugeda kahel viisil. Esiteks, sa võid seda käsitleda teoreetilise filosoofiana, millel pole sulle vähimatki praktilist väärtust. Teiseks, sa võid kõik eespool esitatud väited ise järele kontrollida ning seejärel alles lõplikud järeldused teha. Nagu ma artikli alguses mainisin, on meie elus väga palju segadust, millest suur osa tulenebki sellest, et nendest paradoksidest meile koolis ei räägita. Kui sa valid esimese tee (filosoofilise) ei vähene sinu elus ka segadus. Kui aga otsustad kõik ise järele proovida, võid ajas avastada, kuidas segadus hakkab vähenema, sest hakkad neid ehmatavaid paradokse läbi nägema ja nende mõju alt väljuma:

Paradoks #3

Me peame end ekslikult kellekski (isikustatud mina), keda reaalselt ei eksisteeri. Eksisteerivad küll tema positiivsed ja negatiivsed väljendused, aga nende väljenduste sooritajat reaalselt olemas ei ole.

Paradoks #2

Me peame end ekslikult millekski (bioloogiline mina), mis lähemal uurimisel meist üsnagi sõltumatult toimib. Me saame küll paljusid toimingutest ise käivitada, aga suur osa toimuvast leiab aset meist täiesti sõltumatult.

Paradoks #1

Me ei pea end ekslikult kellekski, kes me tegelikult oleme – meie olemuslik mina. Iseenda lähemal uurimisel jõuame aga tõdemuseni, et just see tasand on meie eksistentsi kõige puhtam vorm ning alus selleks, et kõik teised kihid üldse tekkida saaksid. Siiski õpetatakse meid üles kasvades sellest mööda vaatama ning suunatakse meie tähelepanu aspektidele, mis lõpuks meilt sisemise rahu röövivad.

20 kommentaari

  1. Margus

    Hm, lugesin teksti tähelepanelikult läbi ja jäin mõttesse – kas olen ehk ebanormaalne? Minu puhul ei näi need väited üldse paika pidavat.

    • Aitäh mõtete eest, Margus! Usun, et sa pole ebanormaalne. Oskan siia tuua vaid ühe oma õpetaja võimaliku selgituse olukorrale. Kord ütles ta: “Juhul, kui inimene ei märka selliseid protsesse, on kaks võimalust: a) ta on valgustunud b) ta on nendega niivõrd samastunud, et isegi veel ei märka seda. Ja kahjuks kehtib 99% juhtudest viimane”. Ise siiralt tahaksin loota, et sinu puhul kehtib siiski esimene.

  2. Vahur

    See oli nagu lühikokkuvõte raamatu Sisemine ärkamine(Colin P Sisson) algusest.

    • Aitäh Vahur hea viite eest! Olen ka ise seda raamatut millalgi sirvinud ja tundub tõesti hea olevat.

  3. Solaris

    Natuke lihtsustatud ja separatistlik…kust sa tead et keha pole tahtega muudetav, banaalne näide kuid ilukirurgiaga ju robustsel viisil on, ka kasvuhormonidega, inimene ei vajuta ainult nuppu, nutikamad oskavad ka oma masinaid putitada.

    • Aitäh mõtete eest, Solaris. Ma usun, et sellisel viisil on kindlasti keha muudetav. Teise paradoksi juures kirjeldatu ei käsitlenud aga niivõrd küsimust, kas inimene saab oma füüsilist keha muuta ja mõjutada, vaid pigem seda, kuidas füüsiline keha toimib igapäevaselt väga edukalt ilma meie poolse liigse sekkumiseta.

  4. Osundan: “Kokkuvõte. Seda artiklit on võimalik lugeda kahel viisil. Esiteks…” No, kas pole võimalik lugeda veel kolmandal, neljandal ja veel tuhandetel viisidel? Viimane lõik enne kokkuvõtteid oli siiski päris tore 🙂

    P.S. Miskipärast pole seni toiminud listist väljumise katsed.

    • Aitäh Heli! Jah, kindlasti on veel vaateid sellele artiklile.

      PS. Iga kirja lõpus on all kiri “võid tellimise lõpetada” – vajuta sinna ja vali seejärel paremalt poolt “vali kõik” ning vajuta “Lõpeta tellimus”. Kui ikka ei õnnestu, siis palun kirjuta mulle, eemaldan su siis käsitsi.

  5. Kaire H

    Väga huvitav teema, olen sellega väga seotud momendil nimelt uurin , miks ma ei ole rahul oma eluga. Mul on kõik olemas mida üks normaalne siin ilmas eksisteeriv inimene võib tahta-pere,mees,lapsed,maja ,töökoht,aed,privaatsus-looduslähedus,sõbrad, toetavad vanemad jne.,aga ikkagi on midagi puudu…. Viimasel ajal on ülesse kerkinud küsimus mu peas, kes ma olen. Jah, ma olen naine,tütar,elukaaslane, ema ,õde ja mis-iganes-veel ,mis iganes silti-nimetust meie ühiskond vajab, et sind identifitseerida, n.ö. nimekirjas hoida, kuhu sa kuulud. Aga kes ma tegelikult olen? Kui ma silmad kinni panen, tuleb mul pilt silme ette, kus ma olen ja mida ma teen ( päikesepaistelisel liivarannal käes harilikpliiats ja ees suur puhas paberileht valmis looma ilu… :)) , hullumeelne ,eks ole?!! 😉 ……
    Sellepärast oligi sinu kirjutist jällegi väga huvitav lugeda. Loen väga palju selle teemaga seotud raamatuid ja järjest rohkem näen ma siinses maailmas eksisteerimist teise pilguga.

    Aitäh Sulle Kaido

  6. Lea

    Isiklikust vaatevinklist vaadates on kõik selles artiklis omal kohal. Mõtiskldes selle üle, et oleme ise oma elu Loojad, siis ilmselt läbi valikute. Kuid Looja enda aspekt?– mantra: so ham – ma olen ta(tema) – olen Jumalik, Looja armastuse aspekt/ puhas armastus – kuid inimesena mitmepalgeline, omades kõigil tasanditel valikuid, arengut, liikumist (rakutasandini). Sellest lähtudes pole inimene kunagi “valmis” – teatud ajahetked annavad rahu, vaikuse, kirkuse mantrasse või meditatsiooni keskendumine, kuid reaalsus on: ” Muutes ideed iseendast muutub maailm meie ümber ” – võta vastu see olemuse muutuses olemine ja puhka vahel mantra või meditatsiooni abil, sideme abil Loojaga, leides selle ühenduse, leiad ka rõõmu allika, armastuse hinguse, ja mis peamine – rahulolu iseendaga antud hetkes…..
    “…kes me tegelikult oleme – meie olemuslik mina” – ja samas ongi tore olla teel, mitmekülgses liikumises selle “olemusliku mina” poole! – ehk ongi see inimeseks olemise eesmärk?
    Samas, kas pole selle “olemusliku mina” leidmine ja selles elamine õndsuses, seiskumises olemine?

    • Aitäh sulle heade lisamõtete eest, Lea.

      PS. Olemuslikus minas olemine ei ole seiskumine, see hoopis loob eeldused kõigeks muuks, mida kogeme. See on allikas ilma milleta poleks mitte midagi muud. Seega võib teisiti öelda, et see on “täis” kõike, mida üldse iialgi kogeme, mistõttu on asi seiskumisest väga kaugel 🙂

  7. Peeter

    Meie mõtteid ja tegusid piiravad mittemärkamised ja kuna me ei märka, et me ei märka, saame väga vähe teha, et muutuda, kuni me märkame kuidas mittemärkamine vormib meie mõtteid ja tegusid.

  8. Peeter

    Olen aru saanud et süda polegi nii loll kui mõistus arvanud on. on ju nii, et sisemiselt käib koguaeg mingi kisma, süda ja mõistus kaklevad pidevalt ja enamasti jääb mõistus peale. olen aru saanud et mõistus kalkuleerib ja juhib sind läbi elu alati kergemat teedpidi võttes seega ära võimaluse õppetunde saada. Süda seevastu juhib sind kannatuste teele ehk õpetuste teele. Mõtestades enese jaoks selle teema lahti hakkas mõistus mingiaeg mustreid märkama ja nüüd nad usaldavad teineteist ja teevad koostööd.
    Huvitav tähelepanek on veel see, võttes julguse kokku ja usaldades südant, ei olegi lüüasaamine enam nii valus. minumeelest on sellel kaks seletust, esiteks paisutab hirm valu oluliselt suuremaks ja teiseks kuna sa südant usaldasid, siis ta andestab sulle ja niipea kui saabub andestus on ka valu läinud.

    Kui need kaks selli omavahel hästi läbi saavad, ongi hinges rahu.

    • Aitäh nende heade mõtete eest, Peeter. Siia võiks lisada ühe vaate veel – südant usaldades kulgeb kõik, aga mõistus tekitab selle kulgemise kirjeldamise kaudu meile päris palju kannatusi, sest alati ei pruugi kulgemine olla mõistuse plaanidega kooskõlas. Seega nihkudes mõistusest ettepoole ja püsides südames hakkab vähenema ka kannatus.

  9. Azura

    Tere, see postitus tuli kül nüüd väga õige aegselt:)
    sulatasin just vanad küünlad ülesse ja peale selle teksti lugemist võtsin käsile 2 paradoksi katsetamise. võtsin vastu otsuse, et lähen õue. mu keha tõusis , võttis kaasa termosega rohelist teed pani selle kotti ja läks esikusse ja hakkas riietuma. mõtlesin, et mõistlik ja ka seda kus ta teab, et õues on jahe.
    edasi võttis ta võtmed ja liikus trepist alla.
    nii, mis edasi, olen õues? kuulsin küsimust.
    Nüüd võtsin vastu otsuse, et liigun loodusesse.
    Keha liikus kuuri suunas, avas ukse ning võttis ratta. väga hea idee, olin vaimustuses. nüüd väntasin juba Taevaskoja suunas ning leidsin end peagi Triksteri õuelt. Trikster keeras end ümber, endal vasak silm lilla ja ütles: “ma just mõtlesin Su peale.”
    Järgnes dialoog, umbes selline.
    sa oled inimene
    sa ka 🙂 ning muie sinna otsa, just kui nad teaksid rohkem kui välja ütlevad.
    sealt edasi lasin kehal end kanda sinna kuhu oli tal soov. ma ei tea ise ka kus ma ära käisin kuid kui keha maanteekraavist roosasid keraamilisi plaate kotti pani, mõtlesin kas ma ei oska veel manifesteerida, sest otsinud olin ju rohelisi või siis roosad sobivadki antud seina paremini, mis parasjasti käsil on.
    Tagasi tulles oli tuul suunda muutnud, kogesin seda kehaga ja millist rõõmu ma tundsin, et mu käed külmetasi kevad vihmas kui väiksena ma end tajusin suurte puude vahel sõites, kes koogutasid justkui suheldes selle väikse subjektiga, kes nende vahelt mööda sõitis ja laulis.
    /…/ning siis tuli ta tuppa ja kirjutas selle kirja 🙂

    Suured tänud suunamast!

  10. Marge

    “..füüsiline keha toimib igapäevaselt väga edukalt ilma meie poolse liigse sekkumiseta.”
    Ega ikka toimi küll. Sekkumiseta toimib teatud aja ja järjest vähem edukalt. Me sekkume alateadlikult kogu aeg. Võime seda ka täiesti teadlikult teha. Proovi järele kui ei usu, Kaido. 🙂

  11. Maarja-Liis

    Hakkasin kohe mõtisklema selle üle! Aitäh , super ! 🙂

  12. Kristin

    Kaido, sa oled muutunud! Hea lugeda kohe! (Võib-olla olen mina muutunud, aga võib-olla mõlemad, aga ükskõik)
    Olen kogu artikliga väga nõus ja pürin “õiges” suunas 🙂 Rahu ja rõõmu ka edaspidiseks!

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *