8 aastat õppetunde ehk kuidas sündis raamat “Jalutuskäigud sisekosmoses”

Kui ma 2008. aasta jaanuaris Maksuametisse sisenesin, olid kõik ametnikud juba laua ümber istet võtnud. Tegelikult ma ei teadnud, mis mind ees ootab, sest olid nad ju eelneva 3 kuu vältel püüdnud mulle ja mu äripartnerile selgeks teha, et oleme Liivimaa suurimad pätid ja kogu Maksuametile kuuluva raha lihtsalt oma uhkete BMW’de ja katusekontorite tarbeks firmast välja kühveldanud.

Õnneks läks siiski kõik teisiti. Nad vaatasid mind natukene segaduses pilkudega, kuni nende juht siis üsnagi ükskõiksel toonil teatas: “Härra Pajumaa, me arvasime pikka aega, et te olete pätid. Täna oleme aga kõik ühisel arusaamisel, et te olete lihtsalt rumalad ja oskamatud ärimehed.“

Alguses tekkis loomulikult kole tahtmine talle vastu vaielda, sest mitte keegi polnud julgenud aastaid mu egole niimoodi otse lõuahaaki anda (olime ju üritanud siiski kõik need aastad ikkagi väärikalt äri teha (loe: endale uhkeid autosid ja muud ägedat elustiili lubades)). Kuid siis meenus mulle ühe meie investori küsimus pankrotiprotsessi keskel: “Öelge mulle, kutid, kuidas on võimalik ehitusfirmat keset kinnisvarabuumi pankrotti ajada?“. Kuna ma ei osanud sellele küsimusele sel hetkel vastata, tekkis poolteist aastat hiljem maksuametnikuga tõtt vahtides õhkõrn kahtlus, et äkki on tal õigus ja me kaotasime oma firma, sest olime lihtsalt uljaspäised ja lollid noored ärimehed olnud. Pealegi tähendas sellega nõustumine vabadust, tagasivõidetud vabadust alustada uut elu. Ja sellest võimalusest ma lahti lasta ei tahtnud.

Minu elu ja kogu maailma pöördepunkt

Tegelikult olin juba kaks aastat varem, 2006. aasta juunis, kohtunud oma esimese õpetajaga – väemees Ralfiga (kui keegi täna toonase minuga samas seisus on, leiad Ralfi www.hagal.ee lehelt). Ralfi suunas minu ellu eespool toodud küsimuse esitanud investor ise, sest ta oli lihtsalt lootusetus olukorras – oli ta ju suure hooga investeerinud meie ettevõttesse raha, aga nüüd nägi, kuidas kaks lolli selle lihtsalt läbi põletavad.

Alguses olin ma Ralfi suhtes skeptiline, sest tundsin, et pigem vajan ärikonsultanti, mitte väemeest. Väidetavalt olid meie tunded Ralfiga vastastikused, sest Ralf ütles investorile, et seda hullu ma enda juurde küll võtta ei taha – kõigepealt kohtun temaga Džingli hotellis ja vaatan, kas temast üldse inimest saab.

Hotellis kohtudes tekkis tal vist siiski kahtlus, et saab, sest juba mõned päevad hiljem külastasin Ralfi tema kodus, kus esimeseks harjutuseks pankrotist pääsemiseks pidin koos temaga Keila jõel tšakraid lahti laulma. Sa võid vaid ette kujutada, kuidas ma ennast seal siis tunda võisin – olin ju tulnud lootusega oma äriasjad korda saada, nüüd seisin aga käed-jalad laiali jõekaldal ning karjusin kõigest väest OMi, AUMi ja lihtsalt OOd. Lootsin sel hetkel vaid, et ükski mu äripartner iialgi sellest teada ei saa.

Möödusid nädalad ja kuud, ning ma jäin Ralfist sõltuvusse. Ma ei tea, kas selle põhjuseks olidki avanenud tšakrad või väemees-Ralfi vägi, aga iga kord, kui Sakust minema sõitsin, hõljusin teadmises, et tulen sellest jamast terve nahaga välja. Ja tulingi, küll alles 1,5 aastat hiljem, kui maksuameti osakonnajuhataja oma siira avastuse teatavaks tegi, aga siiski olin uuesti puhas – puhas süüdistustest, et olen pätt, ja avatud võimalustele, mida enam teist korda käest lasta ei tahtnud.

Tšakrad valla ehk rikkaks vaimsel viisil

Umbes samal ajal komistasin filmi “Saladus“ otsa. Ossa poiss, tundsin kohe, et seda filmi olengi oma ellu oodanud (usun, et paljud tunnevad sama seda filmi esmakordselt vaadates). “Nüüd ma siis tean, miks kõik nii nihu oli läinud“, hüplesid mõtted mu peas. Ma olin olnud vales vibratsioonis, olin kogu elu mõelnud valesid mõtteid ja seeläbi ainult õnnetust oma ellu “tõmmanud“. Tere tulemast külgetõmbeseaduse maailma!

Järgneval kahel aastal pöördusin täielikult (ja selle sõna kõige otsesemas tähenduses) külgetõmbeseaduse usku, sest kuna ma otseselt tööl ei käinud, vaid hakkasin käivitama uut (seekord kahtlemata edukat) kaubandusäri, oli mul aega ja võimalusi kõik külgetõmbeseaduse raamatute soovitused päris elus järele katsetada. Ja ikka päriselt kõik – ma kleepisin oma toa ja auto täis oma unistusi, ma ärkasin ja uinusin afirmeerides, käisin laulmas Viimsi muulil ja palusin kõigekõrgemaid, et nad nüüd mind ikka kuulda võtaks ja minu ärid edukaks teeksid. Olin ma ju nüüd vaimseks hakanud, mistõttu väärisin seda kõike palju rohkem kui ehitusärimehena. Aga ohh õnnetust, laula, afirmeeri ja posi palju tahad, aga asjad kohe mitte ei läinud nii, nagu minu suur ja vaimne plaan seda 2009. aastal ette nägi.

Kuna ma ei tahtnud alla anda, sukeldusin asja kaema külgetõmbeseaduse teadusliku külje pealt. Ma töötasin läbi kõikvõimalikke kvantfüüsika alaseid raamatuid ja kursuseid, mis kõik kinnitasid, et asi on sinus ja sinu vibratsioonis (ma koostasin isegi ühe külgetõmbeseaduse alase e-kursuse, millega tänaseks on liitunud enam kui 800 inimest), aga loodetud Toyota LandCruiserit, uhket villat ja muid lihtsurelikke õnnelikuks tegevaid mänguasju minu tagahoovi kõigele vaatamata ei tekkinud. Lõpuks ma andsin alla. Aastanumbriks oli siis ette veerenud juba 2011.

Lootused hoiavad meie unistusi elus

Kuna praktiliselt ükski asi minu elus vaatamata 5 aastasele üliintensiivsele vaimsele praktiseerimisele minu tahtmist mööda läinud ei olnud (kõige tipuks oli veel abielu purunenud, mistõttu olin kolinud uhkest ridaelamuboksist ühetoalisse korterisse Astangul), leidsin ainukest lohutust sellest, et valasin kogu oma valu ja pisarad (mõnikord neid ka hästi varjates) Sisekosmose artiklitesse.

Sisekosmos oli tekkinud juba aastaid varem, kui ma 2008. aasta sügisel suures külgetõmbeseaduse uimas seda imelisi võimalusi pakkuvat seadust ka kõikidele teistele hädasolevatele kaasmaalastele pakkuda otsustasin. Kuigi ma olin alati ennast määratlenud äriinimesena, avastasin endalegi üllatusena, et oskan kirjutada. “No jah“, mõtlesin siis, “kui oskad kirjutada, siis kirjuta!“. Ja kirjutasingi. Kirjutasin koguni nii palju, et iga pooleteise päeva tagant ilmus Sisekosmosesse uus artikkel. Isegi usinaimad lugejad küsisid aeg-ajalt: “Kaido, kust sul see “hääl“ (mäletate seda Toomas Uibo filmi lapsepõlvest) tuleb?“. Ema arvas korra isegi, et poja on vana-Jumala endaga kontakti saanud ja kanaldab nüüd uhkelt eestimaalastele sügavaid tarkusi Šambalast enesest. Loomulikult ta eksis, sest tegelikult utsitas mind tagant ainult lootusekiir. Kirjutades sain lihtsalt kontakti oma sisemise valu, lootuse ja rõõmuga (aeg-ajalt ka pettumusega), mis lubas mul uskuda, et see kõik siiski kannab ühel päeval vilja ja ma saan lõpuks ikkagi õnnelikuks.

Ei, ma ei saanud õnnelikuks. Ma ei saa isegi täna öelda, et ma oleksin õnnelik. Kuigi ma olen saavutanud majanduslikult üsnagi hea järje (millest toona ju niiväga unistasin), ma olen oma tegemistes ja valikutes vabam kui paljud teised inimesed, ja saan tegelda igapäevaselt asjadega, mida oskan ja soovin, ei ole KÕIK asjad siiski läinud päris niimoodi, nagu minu masterplan seda ette nägi. Asjad ei läinud nii, nagu ma soovisin, visualiseerisin ja külge tõmbasin, vaid just nii, nagu need minema pidid.

Jalutuskäigud sisekosmoses

Tänaseks on minu vaimse tee algusest möödas enam kui kaheksa aastat. Ma juba ammu enam ei püüa midagi endale külge tõmmata ega unista paleedest ja neljast luksusautost, vaid olen avastanud, et suurim väärtus ja oskus elus on julgus Elule endale alandlikult alistuda.

Ma arvan, et nii fanaatilisi külgetõmbeseaduse praktiseerijaid, nagu mina aastatel 2008-2011 olin, on maailmas vähe. Ja kui isegi nii fanaatiliselt sellele lähenedes mängis elu ikkagi oma mängu, võin täna julgelt oma kogemusele tuginedes öelda, et meelerahuni viib alistumine, mitte külgetõmbamine. “Külgetõmbamine“ (külgetõmbeseaduse kasutamine) ei erine kuidagi edu- ja miljonärihullusest, millesse suur osa meie maailmast nakatunud on. Kuni me elame maailmas, kus ainukeseks edu mõõdupuuks on kasum, viib selle nimel elamine sõltumata kasutatavatest meetoditest (olgu selleks siis halastamatud ärivõtted või tegelikkust eitavad “külgetõmbamised“) meid meelerahust kaugemale.

Just seepärast tasub hoopis endalt küsida, kuidas ma leiaksin meelerahu just seal, kus ma hetkel oma eluga olen? Me võime pingutada ja tegutseda, et elus edasi liikuda, aga me ei tohiks ohverdada tänast päeva, praegust hetke, selle nimel, et ehk läheb homme midagi minu elus paremaks. Jah, see võib minna, aga ei pruugi. Elu on just selline nagu see hetkel on. Ja see on alati selline, mida sa hetkel väärid.

Kui ma oleksin hetkel üdini õnnelik ja kõik minu elus oleks hetkel nii nagu oma unistustes kirja panin, oleks seda kõike minu poolt hoolimatu öelda, sest kõikidel inimestel on justkui sünnipärane õigus olla õnnelik. Aga ma ei ole õnnelik, vähemalt mitte sellisel viisil, nagu tavapäraselt õnne käsitletakse. Minu elus on jätkuvalt palju segadust, palju väljakutseid ja palju ebamugavust, mida ei saa kuidagi õnneks lugeda. Aga ma olen otsustanud aktsepteerida elu just sellisena nagu see hetkel on. Just seetõttu olen asendanud õnne otsingud meelerahu praktiseerimisega. Õnneks on alati midagi vaja, meelerahuks on vaja ainult praegust hetke.

Vaata raamatut: “Jalutuskäigud sisekosmoses”