Kas sa juhid oma äri ja meeskonda läbi helesiniste või mustade prillide?

25 aastat tagasi usuti, et eduvalemiks äris on protsessid ja süsteemid. Täna ütlevad aga eksperdid, et selleks on juhi võime juhtida mitte ainult enda ümber olevaid protsesse ja ressursse, vaid ka enda sisemaailmas toimuvaid protsesse ja seal olevaid ressursse.

Me näeme maailma läbi oma „helesiniste“ või „mustade„ prillide

Ehk kõlab see liialt klišeelikult, aga tõepoolest ei eksisteeri ju objektiivset maailma – me kogeme seda alati ja ainult väga isiklikust perspektiivist lähtuvalt. Selle perspektiivi moodustavad eelkõige meie mõttemaailm, mis maalib olukordadest meile kas meeldiva või ebameeldiva pildi.

Kui seda mõttemaailma püüda osadeks lahti võtta, leiame sealt eest 3 tüüpi nähtused: (a) mõtted minevikust (meenutused), (b) mõtted tulevikust (ettekujutlused) ja (c) sisekõne (hetkekogemuse kirjeldamine/kommenteerimine).

Just need kolm loovad eelkõige meie kogemuse: me näeme asju kallutatult vastavalt sellele, nagu varem oleme sarnaseid asju kogenud (läbi oma minevikukogemuse), vastavalt sellele, kuidas me oskame sündmuste arengut prognoosida (loome ettekujutluse), ja vastavalt sellele, kuidas me enda jaoks hetkesündmused lahti kirjeldame.

Sellest tulenevalt muutub ju täiesti loogiliseks ka eespool mainitud ütlus objektiivse ja subjektiivse kogemuse osas. Helesinistes toonides näevad maailma need, kelle varasemad kogemused on olnud sarnastes olukordades positiivsemad, ja tumedamates toonides näevad need, kes varasemalt on saanud sellistes olukordades kõrvetada.

Kas me loome juurde positiivset või negatiivset kogemust?

Vähem teadlikud inimesed käsitlevad eelnevat ohvrirollist tulenevalt – kuna ma ei saa oma minevikku muuta, pean leppima ka sarnase tulevikuga. Kas tegelikkuses aga peame looma endale tulevikku pidevalt korduvat minevikku? Äkki saame end mineviku koormast üles äratada, ja luua endale kasvõi veidikene teistsugust tulevikku?

Kõikidel inimestel on minevikus toimunud nii positiivseid kui negatiivseid sündmusi. Ehk on küsimus lihtsalt selles, kummale me oma tulevikku kujundades rohkem keskendume. Kui me jääme kinni kõigele negatiivsele minevikus, on meil kalduvus kogeda sarnast ka tulevikus. Kui aga oskaksime rohkem esile tõsta positiivset, näeksime ehk ka rohkem positiivset tulevikus.

Muidugi pole see praktikas alati nii lihtne, sest meie ajutüvi (reptiilaju) ja emotsioonide keskus (limbiline aju eesotsas selle mandelkehaga) reageerivad negatiivsele alati tugevamalt, mistõttu kipub aju mäletama ja protsessima alati ka negatiivseid sündmusi ning mälestusi aktiivsemalt. Siin aga tulebki mängu enesejuhtimine läbi kohalolu praktiseerimise, mida toetab hoopiski meie aju otsmikusagar.

Praktikas tähendab see olukorras, kus kipume asju läbi negatiivsete mälestuste ja stsenaariumite käsitlema, lihtsalt sellest teadlikuks saamist ja oma tähelepanu suunamist alternatiivsetele (positiivsematele) stsenaariumitele. Ajas muutuvad seeläbi ajuteadlaste sõnul meie neuronrajad, ja positiivne mõtlemine ja ellusuhtumine muutub ka lihtsamaks.

Kuidas on olukord täna sinuga, ja sinu meeskonnaga? Kui peaksid hindama ennast ja oma meeskonda skaalal, mille ühes otsas “helesinine maailm” koos pigem positiivsega, ja teises on “tumehall maailm” koos kõige häiriva ja negatiivsega, siis kuhu julgeksid oma tänase kogemuse juhina asetada?