Kuidas õnnestuda kiiremini ehk kas kasutad oma elus kõiki sisemisi ressursse?

Sisemaailmas toimuv, sisemaailma valitsemine, sisemaailma korrastamine jne … need on kõik viimaste aastate trendid enesearengus, juhtimises ja õnneotsingutes, millega ühel või teisel moel usutavasti kõik kokku puutunud oleme.

Mida see kõik aga päris praktilises mõttes tähendab? Me elame ju praktilises ja materiaalses maailmas, kus puutume kokku päris inimeste ning sündmustega, mis meid kogu aeg mõjutavad. Ja selle kõigega toime tulekuks vajame ka päris praktilisi viise, mitte lihtsalt ilusaid sõnu, mis korraks tuju paremaks muudavad.

Kas sündmused meie elus on objektiivsed või meie mõtete värvinguga

Olles viimased 15 aastat „teadliku enesearenguga“ tegelenud, olen korduvalt selle käigus ka tupikus olnud. Alguse sai see kõik juba 2007. aastal, kui oma ehitusäridega pankrotti äärele jõudsin, ja oma vaimse „normaalsuse“ säilitamiseks jooga ja meditatsiooniga tegelema hakkasin (ärevushäired lihtsalt muutusid nii suureks).

See kõik algas kohtumisest endise võitluskunstide treeneriga, kes oli praktilised enesevalitsemise võtted omandanud treeningute käigus. Ja nüüd proovis ta neid edasi anda ka teistel elualadel tegelevatele inimestele.

Meie teisel kohtumisel küsis ta midagi väga huvitavat (vastuseks sellele, kui olin talle jälle ära rääkinud kõik „jubedad nädala sündmused“): „Muide, kas oled märganud, kuidas sa oma mõtetega enda elus toimuvatele sündmustele tooni annad?“. Esimese hooga ei osanud ma sellele midagi vastata, aga end veidi kosudes nõudsin talt selgitust: „Mis mõttes mina tooni annan? Sündmused minu elus on sellised nagu nad on, sõltumata sellest, mida ma nendest arvan“.

Tema aga polnud ka papist poiss (karate treener ikkagi ju!), virutades vastu: „Aga see, kuidas sa nendele sündmustele reageerid, on ju ometi subjektiivne (ja sinu valik)?! Kui see nii ei oleks, peaks need sinu elusündmused ka mind emotsionaalselt samamoodi mõjutama. Mul on aga ausalt öeldes täiesti ükskõik – ma tunnen end sinu olukorra suhtes täiesti neutraalselt. Järelikult peab see kõik vist ikka toimuma sinu sees“.

Selleks ajaks oli mul sellest vestlusest juhe nii koos, et otsustasin meie kohtumisele joone alla tõmmata. Pomisesin talle midagi, et pean õhtul veel objektidelt läbi käima, mistõttu pean veidi varem lahkuma. Tegelik põhjus oli muidugi aga pettumus, mõeldes omaette, et sellistelt elufilosoofidelt ei ole mul tegelikult midagi õppida. Aga ma eksisin!

Vaata oma sisemaailma kui oma sisemiste ressursside varasalve

Pahameel tema suhtes lahtus üsna kiiresti, aga tema poolt väljaöeldud mõtted mulle enam rahu ei andnud. Kõige rohkem kummitas mind just tema viimane pooljuhuslik kommentaar, et sündmused ise on neutraalsed, ja muutuvad subjektiivseks (kas rõõmu või valu allikateks) meie enda sisemaailmas. Ja kui see nii tõesti on, siis ainult mina saan siin midagi muuta, sest minu sisemaailm on ju minu kontrolli all (vähemalt lootsin, et see nii on).

Kuna elu oli nendel päevadel väga ärev ja hirmutav, otsisin mõne päeva möödudes taas temaga kontakti. Seekord asusin aga juba proaktiivselt oma küsimustega meie vestlust suunama punkti, kus see viimati lõppenud oli. Palusin temalt siis veidi täpsemalt lahti rääkida, kuidas ta ikka seda välismaailma mõjutamist sisemaailma kaudu näeb? Vastuseks jätkas ta küsimustega.

„Kuidas sulle tundub, kas sinu mõtted mõjutavad sinu tujusid ja meeleolusid?“ Sellele vastasin ma muidugi jaatavalt. Just see oligi toona minu suurim probleem – võisin väga hea tujuga hommikul ärgata, aga juba mõne minutiga end täiesti „krussi“ keerata, sest hakkasin mõtlema ja analüüsima, mis tänane toob ja kuhu see kõik ikka välja jõuab.

„Kuidas sulle tundub, kas sinu tujud ja meeleolud (emotsioonid) mõjutavad sinu käitumist ehk seda, mida sa päeva jooksul teed?“. Muidugi pidin ka sellega nõustuma, sest teadsin väga hästi, kuidas üldine tujude foon igapäevaselt määras, kas midagi olulist saab tehtud või mitte. Ei olnud üldse ebatavalised näiteks päevad, kui seis oli nii halb, et otsustasin teadlikult mitte midagi teha (lihtsalt ei suutnud end mobiliseerida).

„Kuidas sulle tundub, kas kaks eelmist – sinu mõtted ja tujud – määravad lõpuks läbi tegutsemise, missugused tulemused sul elus on?“ See küsimus jahmatas mind täiega, sest tegelikkuses olimegi jõudnud ettevõttega punkti, kus kõik oli justkui seisma jäänud. Me olime veidi lootusetus ja abitus seisundis, millest me ka välja tulla ei osanud. Ainuke väljapääs paistis olevat pankrot.

Aga ma polnud mitte kunagi vaadanud seda seestpoolt välja poole – viisil, kuidas minu enda mõttemustrid minu meeleolusid loovad, ja need omakorda minu käitumist ja tulemusi mõjutavad. Ei, kõik süüdlased, põhjused ja vastused olid olnud alati ikkagi väljaspool.

Läbi selliste suunavate küsimuste hakkasin üha enam mõistma, kuidas tõepoolest eksisteerivad küll omavahel tihedalt põimunud, aga siiski kaks täiesti eraldiseisvat maailma – minu sisemaailm ja minu välismaailm. Kumb nendest aga oli rohkem minu kontrolli all? Ja kus olid peidus minu tegelikud ressursid, et sellest raskest olukorrast välja tulla?

Sinu sisemised ressursid ehk „mõtted – tunded – käitumine – tulemused„ dünaamika

Täna, 15 aastat hiljem, on selline duaalne maailmakäsitlus elu igapäevane osa. Ma ei süüdista enam teisi inimesi või elusündmusi selles, kuidas mina end tunnen, sündmustele reageerin või käitun, vaid näen seda ühtse tervikuna.

Just seetõttu käsitlen täna inimese elu ja olemust 5 nähtuse kaudu, millest igaühel on oma roll ja funktsioon täisväärtusliku elu elamisel. Need 5 nähtust on:

1. Sinu ümber asuv väline maailm ehk kõik asjad, mida sa koged endast väljaspool (näed, kuuled, haistad, katsud ja maitsed);
   
   
2. Sinu keha, mille kaudu sa opereerid kõige selle välisega (esimese punktis kirjeldatud nähtused) – näed asju ja suhestud nendega, sööd ja tunned maitseid; kuuled helisid ja suhestud nendega, katsud, tõstad, liigud jne.
   
   Siit tulenevalt oled usutavasti nõus, et sinu „kehaline“ tegutsemine/käitumine mõjutab ajas väga tugevalt sinu ümbritsevat maailma ja tulemusi. Järelikult võib öelda, et punkt 2 mõjutab punkti 1.
   
   
3. Sinu emotsioonid (meeleolud, tujud, seisundid) – need on sisemised emotsioonide muutused, mis meie seisundeid ja meeleolusid/tujusid muudavad. Ja nii nagu muutuvad tujud, muutub tavaliselt ka meie käitumine. Ja mõnikord isegi muudab tuju seda rohkem, kui teadlik otsus (võid otsustada midagi teha või midagi vältida, aga hiljem tõdeda ikkagi, et läks siiski vanamoodi  ).
   
   Järelikult võib öelda, et sinu emotsioonid (punkt 3) mõjutab sinu keha ja käitumist (punkt 2).
   
   
4. Sinu mõtted (sisemised kommentaarid, analüüsid, hinnangud, järeldused jms) ehk siis kogu see virrvarr, mis toimub meie peas ärkamisest uinumiseni (mõnikord ei lase need isegi uinuda, kuigi oled otsustanud magama heita). Mõtted võivad olla nii pildid (meenutad, kujutad ette) või helid (ütled midagi mõttes, kommenteerid mingit sündmust).
   
   Kuidas sulle tundub, et kas sinu peas toimuv mõjutab sinu tuju? Kui ei ole kindel, siis uuri kohe välja. Mõtle kohe praegu 1 minuti vältel millegi väga positiivse peale, ja jälgi, kas sinu sees toimub midagi – rahunemine, rõõm tärkab vms? Ja tee sama eksperiment ka negatiivsega – vaata, kas ja kui kiiresti asendub rahu ärevusega?
   
   Praegu teed sa seda teadlikult, mistõttu suudad olukorda juhtida. Kui suure osa ajast aga mõtled sa erinevate teemade peale automaatselt? Kas usud, et automaatsed mõtted ei mõjuta seisundeid? Vastupidi, muidugi mõjutavad – ja sealt meie „sisemised tormid“ tekivadki.
   
   Just seetõttu võib järeldada, et sinu mõtted (punkt 4) loovad sulle tujusid (punkt 3), mis mõjutavad sinu käitumist (punkt 2), mis omakorda hakkab määrama, mis su elus tegelikult toimub (punkt 1).
   
   
5. Märkamisvõime ehk sinu võime olla kõige eelneva neutraalne ning hinnanguvaba jälgija. Kas tead kedagi, kes ei paista olevat üleliia mõtleja ja liiga emotsionaalne? Kas oled temaga sellest rääkinud? Kas ta on kinnitanud sulle, et jah, ta ongi köögivili – ta ei mõtle ega tunnegi mitte midagi!
   
   Või on ta öelnud, et ei, ei, ei – mõtlen täiega üle (punkt 4), ja ka tunnen täiega (punkt 3), aga mõnikord on kasulikum enne 10 korda sisse-välja hingata, ja alles siis reageerida (punkt 2). Sest niimoodi on suurem võimalus mitte jama oma elus kokku keerata (punkt 1)!
   
   Ja nüüd on küsimus, mis võimet ta kasutab selleks, et mitte reageerida? Sellele küsimusele vastamiseks tasub vaadata, mis toimub meie sees hetkedel, kui midagi ootamatut juhtub, millele suur osa meist ka automaatselt reageerib, aga mõned inimesed siiski rahulikuks suudavad jääda:
   
   1) Näiteks märkad koosolekul, kuidas kellegi kommentaar või käitumine tekitas sinus ebamugavustunde;
   
   2) sa märkad, kuidas sul on selle kohta arvamus ja sa seda enda sees protsessid (analüüsid seda endamisi);
   
   3) sa märkad, kuidas see olukord tekitab sinus emotsiooni, mis kasvab ja tekitab impulsi kuidagi reageerida.
   
   Ja nüüd on valikukoht – kui su märkamisvõime on madal, reageeridki sa. Kui sa seda aga teadlikult kasutad, saad edasi liikuda nii:
   
   4) sa märkad, kuidas sul on võime seda impulssi ignoreerida ja selle asemel viia tähelepanu näiteks hingamisele ja enese rahustamiseks 10 korda sisse-välja hingata;
   
   5) sa märkad, kuidas sinu seisund hakkab rahunema ja impulsi tugevus langeb;
   
   6) sa valid reageerida rahulikult ja viisil, mis on hetkel kõige kasulikum.

Märkamisvõime on alahinnatud kõige olulisem sisemine ressurss

Usutavasti oled sa kuulnud midagi mindfulness’st ehk teadveloleku praktikatest, mis sai alguse enesearengugruppidest, jõudis sealt edasi teraapiakabinettidesse, ja on muutunud tänaseks normaalsuseks isegi paljudes suurorganisatsioonides. Miks?

Sest on teaduslikult kinnitust leidnud, kuidas oma impulsside ja reaktsioonide jälgimine, ja nendele mitte automaatselt järele andmine hoiab meid paremas sisemises tasakaalus, ja suurendab ka tegutsemise efektiivsust (mille üheks osaks on ka halbade tagajärgedega käitumise vältimine).

Ning just seda märkamisvõime kasutamine (punt 1) tähendabki – olla rohkem kohal ja teadlik oma mõtteprotsessidest, mis mõjutavad meeleolu, mis omakorda mõjutab käitumist, mis omakorda tulemusi. Ja just seepärast märkamisvõimet ka üheks olulisimaks alahinnatud sisemiseks ressursiks peetakse.

Teadvelolek ja selle kasutamine ei tähenda köögiviljaks muutumist. Vastupidi, see tähendab automaatselt käituvast „robotist“ uuesti inimeseks saamist. Kuni me ei ole teadlikud, ja ei kasuta teadlikult oma märkamisvõimet, juhivad meid rohkem välismaailma sündmused (mis ei ole kahjuks eriti meie kontrolli all), ja automaatselt kerkivad mõtted ning emotsioonid. Ainult nende sündmuste ja automatismide märkamine ja jälgimine annavad meile võimaluse midagi nendega teadlikult ette võtta – kui on asjakohane, siis nendele järele anda. Kui aga mitte, siis neid lihtsalt ignoreerida.

Usutavasti just see ongi, mida sinu sisemiselt tasakaalukas tuttav teeb. Ka temal on olemas eespool kirjeldatud 5 nähtust, aga kuna ta kasutab teadlikult viiendat – märkamisvõimet -, tunneb ta end ka veidi rohkem „kaptenina laevas“, mitte ei lase mereoludel ning laevaruumides toimuvatel „draamadel“ end nii palju mõjutada. Ja eks seepärast jõuab ta suurema tõenäosusega soovitud sihtkohta kiiremini ja sujuvamalt pärale. Kuidas kavatsed oma elu juhtida sina?