Kas sa oled eluga rahul või rahus?

Mida sa oma elult soovid – kas soovid olla eluga rahul või eluga rahus?

Esmapilgul võib selline küsimus ainult sõnademängu või filosofeerimisena tunduda. Lähemal vaatlusel selgub aga nende vahel olevat väga suur erinevus. Ja just see erinevus määrab, kas sa tegelikult leiad rahu (olen „õnnelik“) või mitte.

Kuidas eluga rahul olla?

Tavaliselt valime esimese tee – püüame elu korraldada viisil, et saaksime sellega rahul olla. Selleks määratleme asjad, millega me täna rahul pole, ja hakkame siis nende asjade „kordategemise“ suunas tegutsema. Seega võib öelda, et eluga rahulolemine on protsess – teatud asjade määratlemine, nende kontrolli all hoidmine, vajadusel sekkumine ja tegutsemine.

Kurb tõsiasi on aga see, et niimoodi ei ole õnnestunud kellelgi rahu leida. Me võime küll lühiajaliselt rahul olla, kuid rahuni see meid ei vii. Seda lihtsal põhjusel, et niipea, kui midagi „korda“ saab (tunneme, et nüüd võiks rahul olla) ütleb hääleke peas, et midagi võiks ikka teisiti või paremini olla. Kasvõi natukene.

Selline elu viib meid oravarattasse, sest ka orav loodab rattas „kohale“ jõuda, kuid ta ei tea, et ta on rattas. Sama juhtub ka meiega. Alustades lapsepõlves, mil oleme kindlad, et just see uus mänguasi meile lõpliku rahu toob, jätkub kõik vanuripõlveni leides ikka ja alati midagi, mida paremaks muuta.

Kuidas eluga rahus olla?

Eluga rahus olemine ei ole protsess, vaid seisund. Selles seisundis olemine tähendab kahte asja – esiteks, märkamist, kuidas meie sees kogu aeg impulsid (tahtmised, soovid) millegi paremaks, suuremaks ja ilusamaks muutmiseks kerkivad, ning teiseks, märkamist, kuidas me võime valida nende impulssidega mitte kaasa minna. Selle seisundiga kontakti saades oleme eluga rahus.

Rahus olemine ei tähenda, et me ei võiks enam parema elu suunas püüelda. Selles seisundis on kõik lubatud – unistuste kodu, suurem sissetulek, oma äri, vingem auto, hoolivam kaaslane -, aga me ei ole nendest tahtmisest (impulssidest) enam nii mõjutatud. Eluga rahus olles hakkame märkama, kuidas meil on igas olukorras valik – kas olla õnnelik või olla vaba? Tavaliselt valime õnne, mis tähendab impulss-tahtmistega kaasaminemist ja nendele allumist (need kas panevad meid tegutsema või kannatama). Mõned õpivad aga ajas valima vabaduse – vabaduse ise valida, kas impulss-tahtmistega kaasa minna või mitte.

Mitte ühtegi tahtmist

Kujuta ette olukorda, kus sul ei ole enam mitte ühtegi seda soovi, mis sind täna tegutsema kannustavad ja ühtegi tahtmist midagi või kedagi muuta, mis sind täna närvi ajab. Kujuta ette, et sa oleksid kõikidest nendest soovidest, oma unistustest ja tahtmistest täiesti vaba. Mis tunne see võiks olla? Sa ärkad hommikul üles ja sind ei häiri mitte miski. Ja kuna sind ei häiri mitte miski, siis ei teki sinus ka ühtegi impulss-tahtmist midagi muuta. Ja kui sa ei soovi mitte midagi muuta, ei teki sinus ka ühtegi halba emotsiooni. Sa oled kogu aeg õnnelik.

Seda lugedes võib sul mõte minna olukorrale, kus kõik asjad on juba „korras“. Sa võid praegu näha mõttes pilte elust, kus asjad on nii nagu sa sooviksid – sul on parem töökoht, kõrgem palk, armastavam kaaslane (või sul oleks üldse kaaslane), sa oled oma kaaslasega lähedasem, ta pöörab sulle rohkem tähelepanu, sul on rohkem sõpru, sa reisid rohkem, elad ilusamas kodus, sõidad korralikuma autoga, sul on lastega paremad suhted jne. Seda loetelu võib jätkata lõputult, sest igaühel meist on oma salasoovid ja unistused, mida ei olegi vaja avalikult välja öelda. Ja sul võib tõepoolest olla tunne, et kui „need“ asjad korda saaksid, ei olekski sul ühtegi soovi ja unistust.

Aga tegelikult ei räägi ma sellest. Tegelikult räägin ma olukorrast, kus kõik on jätkuvalt nii nagu see hetkel on – sul ei ole kaaslast, või ta vähemalt ei hooli sinust nii palju nagu ootad, sul on jätkuvalt nõme töö, mille eest sulle ka väärilist palka ei maksta, sul on jätkuvalt kodu, millest sa palju paremat vääriksid ja sa sõidad jätkuvalt autoga, mis sind kaks korda kuus teele jätab. Ma räägin just sellisest olukorrast, ja palun sul ette kujutada, et sul ei oleks just sellises olukorras mitte ühtegi soovi ja tahtmist midagi paremaks muuta. Kuidas selline olukord sind tundma võiks panna?

Suudad sa kujutada ette vabadust, mis sind siis võiks vallata – asjad ei ole nii nagu sa tahaksid, aga sul pole ka soovi neid muuta. Sa oleksid täiesti vaba. Ei, ma ei räägi ka oma soovide allasurumisest. Ma ei räägi sellest, et sa salamisi ikkagi tahad kõike muuta, aga teed näo (vähemalt iseendale), nagu oleksid õnnelik. See on vägivald, palun ära seda küll endale tee. Ma räägin sellest, et sa oled päriselt nendest vaba.

See oleks eluga rahus olemine. See oleks paik, kust on võimalik edasi liikuda – võibolla isegi kõik oma unistused lõpuks täide viia. Aga enne on vaja sellesse paika jõuda. Seisundisse „eluga rahus“, mitte protsessi „eluga rahul“.

Kuidas eluga rahusse jõuda?

Seda kõike võib alguses olla keeruline mõista, sest oleme nii ära harjunud oma tahtmiste mõju all elama, mistõttu tunnemegi ainult kahte seisundit: a) aktiivset impulss-tahtmist ja sellest tulenevat ärevust, et soovitud olukorda veel ei ole, ning b) mahasurutud impulss-tahtmist ja sellest tulenevat ärevust, et peame leppima sellega, et seda veel ei ole.

Eespool kirjeldatud seisund on aga olemuselt kolmas. See on seisund, kus impulss-tahtmine on aktiivne, aga me lihtsalt ei lähe sellega kaasa. Me teame, et see on olemas, aga sellel ei ole meile emotsionaalset mõju, mistõttu ei teki meil ka ei ärevust sellest, et asjad pole nii nagu meile meeldiks, ega ka ärevust sellest, et oma tahtmisi maha surume.

Selle seisundini jõudmiseks on vaja lihtsalt kolme asja:

Kõigepealt uskuda (alguses täiesti „mehhaaniliselt“) sellesse, et kogu meie maailm on mentaalne projektsioon – me anname kõigele ümbritsevale oma peas mõttelise kirjelduse: Mis see on? Miks see nii on? Kas see on õige või vale? Kui vale, siis kuidas see võiks olla?

Teiseks hakata sellele „usule“ empiirilist kinnitust leidma. Ole lihtsalt valvas iseenda suhtes, ja märka, kuidas sa kõike ümbritsevat kirjeldad. See toimub nii kiiresti ja me oleme kõikide nende siltidega nii harjunud, et alguses võib sellele jälile jõudmine isegi keeruline või võimatu paista. Aga jätka. Märka, kuidas päriselt ilma sinu poolse „kirjelduseta“ on kõik asjad lihtsalt „paigal“ oma neutraalsuses. Ka inimesed, kes sind muidu närvi ajavad, teevad seda ainult seetõttu, et sul on nendega oma „lugu“, oma kogemus. Aga see lugu on sinu peas, sinu mõtted. Ilma selle loota ei ajaks nad sind ka närvi. Sama kehtib kõige kohta. Absoluutselt kõige kohta. Märka seda. Sa võid avastada, et tegelikult ei taha sa seda teha, sest „terviklugu“ kõigest ümbritsevast on osa sinu identiteedist – kõik inimesed, kes sulle halba on teinud ja asjad, mis võiks paremini olla, on osa sinu maailmapildist, millest lahtilaskmine võiks tekitada sinus küsimuse „Kes ma siis olen, kui ma enam niimoodi ei arva?“. Ja siin asja tuum ongi.

Kolmandaks ongi avastada, kuidas sina ise ja kõik hetked eksisteerivad ka eespool sinu kirjeldusi. Hakka seda lihtsalt märkama. Ära aja end segadusse või hirmuta end sellega, et pead oma seisukohtadest taganema või kõikidele andestama. Ei, ma ei räägi praegu sellest. Luba kõigel olla – isegi oma vihal, sallimatusel ja õelusel – lihtsalt märka, kuidas eksisteerivad hetked eespool mõtteid. Seal oled sa tõeliselt vaba.