Pigem ole ehedalt igav, kui võltsilt eriline

Me näeme iga päev enda ümber sadu ja tuhandeid inimesi, keda kohates kohtume tegelikult nende maskidega. Kui paljude inimeste puhul tunneme aga nende tegelikku olemust – kui paljud julgevad välja näidata, et nad on tavalised, igavad ja mõttetud keskmikud?

On lausa hämmastav, kui palju olen kohtunud inimestega, kes end väga eriliseks peavad. Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes ütleks, et ta on täiesti tavaline keskmine eestlane või keskmine mees või naine. Ei, kõik eelistavad öelda ikka, et see uuring või see arusaamine ei käi minu kohta, sest ma ei arva, et ma esindaksin keskmist eestlast, keskmist eesti naist või meest. See on lihtsalt hale, kui eriliseks me ennast peame. Tegelik tõde on ju see, et me olemegi kõik täiesti tavalised inimesed, kellel on üsnagi tavalised sarnased hirmud ja unistused, probleemid ning väljakutsed. Ainuke paik, kus erilised oleme (end eriliseks peame), on meie enda pea.

Kuidas me erilisteks muutume?

Kui sa enda vastu päris ausaks jääd, siis kas sa julged igas eluolukorras päriselt iseendaks jääda? Kas sa üldse tead, kes sa päris oma ausas olemuses oled? Ja ma ei mõtle siin midagi esoteerilist ega müstilist (a la olen surematu hing), vaid kuidas sa iseennast ilma ühegi lisandita koged?

Sõltuvalt sellest, missugusesse ringkonda lapsena satume, on sellel meie väljakujunemisele väga tugev mõju. Nüüd, neljakümnendate alguses, tunnen, kuidas ma perioodil 15-25 vägagi tugevad maskid endale ette ehitasin. Miks? Sest ma pelgasin, et võib-olla ei ole ma iseendaks jäädes piisavalt äge, huvitav ja populaarne.

Nii siis juhtuski, et mida vanemaks sain, seda suurem lõhe maski (kuvand minust) ja päris minu vahel tekkis. Ning mida suurem on lõhe, seda raskem on oma tegelikku palet ju varjata. Eriti hulluks muutus asi keskkoolis, kus võtsin endale pähe olla maailma kõige ägedam poiss. See haiglaslikkusele kalduv minapilt valmistas mulle aga väga palju probleeme, sest minu kõige suuremaks hirmuks muutus tõsiasi, et ühel hetkel võib keegi ikkagi teada saada, et olen täiesti tavaline inimene. Seda ei saanud ma lasta juhtuda.

Psühholoogid nimetavad seda sobitumise probleemiks. Nimelt satuvad noored sageli seltskonda, kuhu nad tahavad kuuluda (sest see on äge), aga oma isiksuselt tegelikult nad sinna ei sobi. Nii tegelikult minuga juhtuski – ma käisin poksitrennis ja minu tutvusringkonda sattus ühe enam stereotüüpseid „kõvasid-mehi“ (kellest paljud võib-olla olid ka võltsid), aga oma olemuselt olin tegelikult täielik pehmo. Sisimas tundsin sageli konflikti selle vahel, mida nendes seltskondades räägiti ja tehti, aga kuna minu jaoks oli nii oluline nende ägedate tüüpide hulka kuuluda, olingi teadvustamatult endaga sageli sisemiselt pahuksis, kuid välja näitasin ikka, et olen üks nendest.

Pigem ole ehedalt igav kui võltsilt huvitav

Täna on paljud minu tuttavad ära kadunud, sest olen oma olemuselt väga igavaks muutunud. Ma ei suhtle isegi paljude mõne aasta taguste nn uute tuttavatega, sest nendel pole minuga huvitav. Ma ei liialda vist, kui ütlen, et olen üks igavamaid inimesi maailmas – üsnagi introvertne, omaette olla eelistav ja mõtetes uitav. Ja ma naudin seda. Olen avastanud ja paljudele oma tuttavatele ka viimasel ajal soovitanud, et ehedalt igav olla on palju parem kui võltsilt huvitav ning eriline.

Meile on antud elu selleks, et iseendale lähemalt jõuda ja valeidentiteedist vabaneda. Loomulikult tingib ümbritsev keskkond meid kogu aeg tahtma olla edukas, ilus ja populaarne. Õnneks on see kõik aga ajutine, lõppedes hetkel, kui näeme läbi selle tingituse mentaalse konstruktsiooni. Selleks on vaja hakata lihtsalt märkama tegelikke motiive ja põhjusi enda käitumiste ja tahtmiste taga. Alustamiseks piisab sellest, kui hakata endalt võimalikult sagedasti küsima, miks ma seda hetkel teen või teha tahan, miks ma seda saavutada või omada tahan, miks ma sinna pürgida tahan jne.

Oma kõige autentsemas, ehedamas ja ausamas vormis oleme juba terviklikud ja täielikud – me ei saa mitte ühegi lisandiga muuta end ilusamaks, targemaks, teravmeelsemaks ega huvitavamaks. Kõik lisandid on kõrvalt lihtsasti märgatavad ja pigem pärsivad meie autentset ilusat olemust. Muidugi teame kõik ka seda konstantset puuduse tunnet, mis meid juba lapsest saati saadab, ja mille kaotamise nimel kõikvõimalikke asju elus ette võtame (sageli ka tobedaid asju). Aga samas teame kõik juba ka seda, et ükskõik, kui palju me ka ei saavutaks või omaks, ei kao see tunne ära. Ja selle põhjus ei lasu mitte vähestes asjades või saavutustes, vaid oma terviklikkuse mitte tundmises.

Tõmmates tähelepanu ära kõigelt, mida me soovime omada või saavutada, ja hakates otsima allikat, kust kõik need soovid pärinevad, võime sattuda oma ehedasse ja ausasse olemusse, kus ei ole puudust mitte millestki. Olles seal võime väljapoole küll üsna igavad paista, sest meil ei ole vaja enam kellegi või millegi tähelepanu ja tunnustuse nimel pingutada, kuid sisemiselt kogeme sügavat rahu ja terviklikkust. Lõpuks ometi võime üksiolemist oma üksolemises nautida ja kurnatult põneva võltsmina igavalt ehedaga asendada.