Kas ka sina omad piiravaid uskumusi, mis su elukvaliteeti pidevalt õõnestavad?

Käisin nädalavahetusel kursusel, kus räägiti oma limiteeritud uskumuste vabastamisest. Üsna hirmus on ju mõelda, et meie igapäevaelu koosnebki vaid ühest suurest uskumuste kogumist, mis paneb meid üdini mõttetute asjade pärast muretsema ning veelgi naeruväärsematel põhjustel draamalõnga ketrama. Selle asemel, et võtta rohkem vabalt ja läbi näha oma arusaamade illusoorsust, hoiame neist kümne küünega kinni ja oleme igal hetkel valmis oma emotsionaalsed rusikad käiku laskma – kui keegi vaid meile vastupidist väidab.

Tegelikult on inimesed juba iidsest ajast saati kannatanud “võitle või põgene” (fight-or-flight) reaktsiooni all. Kui ajalooliselt kaitses selle reaktsiooni olemasolu inimesi tõeliste füüsiliste ohtude eest, siis tänapäeval on ohud muutunud füüsilistest hoopis mentaalseteks. Selle asemel, et karta verejanulise isahundi rünnakut, hirmutab meid hoopis teiste inimeste arvamus, vähene edukusemäär ning läbikukkumine igas eluvaldkonnas. Meie meel on pideva stressi all, tingituna piiravatest uskumustest ning sellega kaasnevast konstantsest jutuvadast meie peas.

Kui keskajal tabas inimesi “purunenud klaasi sündroom”, kus nad teadmatutel põhjustel pidevalt kartsid, et nende keha puruneb kontaktil kellegi või millegiga tuhandeks killuks, siis tänapäeval kanname kaasas teistpidi naeruväärseid hirme ja muresid. Muretseme näiteks selle pärast, mis homsel koosolekul juhtuma hakkab. Usume reaalselt, et peame teistele midagi tõestama ning vaatame kõiksugu muutustele pigem negatiivsete silmade läbi – kunagi ei tea ju, mis oht nurga tagant välja võib hüpata. Mida vanemaks saame, seda rohkem hirme meil on ning seda rohkemaid illusoorseid uskumusi endas kanname.

Et aga läbi näha, kui mõttetult piiravad meie uskumused tegelikult on, on Personal Excellence kokku kogunud 7 kõige tüüpilisemat kontseptsiooni, mis meie rahulikku ja tasakaalukat elu pidevalt pärsivad.

1)    Ma ei saa näidata oma tegelikku palet, sest mind hakatakse hindama.
2)    Ma ei saa sügavuti armastada, sest mu süda võib puruneda.
3)    Ma ei saa küsida seda, mida ma tegelikult tahan, sest mu soovi ei austata.
4)    Ma ei saa usaldada inimesi, sest nad petavad mu usaldust.
5)    Ma ei saa oma unistusi järgida, sest kukun kõiges läbi.
6)    Ma ei saa olla edukas, seega ma ei pürgi mitte kuhugi.
7)    Ma olen liiga vana, et oma eesmärke täita.

Isegi kui sa ei tõmba mitte ühtegi paralleeli enda ja eelnimetatud uskumuste vahele, on meie kollektiivses valukehas antud kontseptsioonid siiski olemas. Need ei pruugi sind küll igapäevaselt mõjutada, aga saabub hetk, kui ka sina kahtled oma võimekuses, väärtuses ja julguses olla see, kes sa tegelikult olla võiksid. Tähtis on nimelt teadlik märkamine ning iseendale teadvustamine, millise kontseptsiooni haardes sa täna oled. Milline limiteeritud uskumus sulle antud tunde ning emotsiooni on toonud? Ning kuidas saaksid sa iseendale tõestada, et sa oled parem, kui see, mida su meel sulle ette söödab?

Samuti, nagu me ei soovi elada pideva füüsilise ohutundega, ei ole tervislik elada ka konstantse mure ja draamaga – mõistes, et me oleme ise selle kompoti kokku keeranud. Inimestena peaksime me viimaks ometi veidi rohkem “vabalt võtma” ja oma peas eksisteeriva monoloogi asemel lihtsalt oma sisetunnet kuulama. Kaua sa ikka jõuad siis pidevalt võidelda ja lõpuks veel saba jalge vahel ära joosta?