Kuidas pideva suure vastutuse ja eksimishirmuga toime tulla?  

Kas sa oled kunagi jäänud haigeks ka nendel perioodidel oma elus, kui sa toitud vägagi tervislikult ja teed igapäevaselt trenni? Isegi siis, kui sa tegelikult kannad iseenda heaolu eest hoolt, oled sa vastutav oma haiguse eest.

Nimelt ei ole sa vastutav selle eest, et sa selle haiguse said, vaid selle eest, mida sa selle haigusega nüüd peale hakkad – kuidas sa käsitled üles kerkivaid emotsioone ja tundeid ning millisena sa neid välismaailmale peegeldad. Kui palju on meie seas neid, kes on olnud autoavariis kellegi teise vea ja eksimuse tõttu? See pole olnud küll nende süü, aga ometi on nende vastutus antud olukorras rahulikuks jääda. Miks? Sest iga inimene vastutab ju selle eest, kuidas ta stressiolukorras käitub – olenemata, kas see olukord on loodud tema enda või kellegi teise poolt. Tihti satume me olukordadesse ning kogeme asju, mille eest me justkui ise vastutavad pole ning seda vastutust üldse võtta ei soovigi. Ometi on tähtis mõista, et vastutustunne iseenda käiutmise ees ei ole tingitud välises maailmas toimuvast ning seetõttu ei saa me iseendale loodud stressi ka teiste õlule lükata.

Mida ma siis täpsemalt selle all mõtlen?

Nimelt kannatab tänapäeva töömaastikul enamik inimesi suure koguse stressi all. Nad on ise võtnud endale rohkelt kohustusi, tihti eesmärgiga karjääriredelil kõrgemale tõusta, ja seetõttu peavad nad ka kõikidest kohustustest viimse hingetõmbeni kinni hoidma. Öeldakse aga, et stress ei saa tekkida praeguses hetkes, vaid mineviku pidevas meenutuses ja tuleviku konstantses ettekujutluses. Selle asemel, et lihtsalt teha oma tööd ning keskenduda ühele tegevusele täie fookusega, on inimeste peakesed täis tuhandeid mõtteid, mis küll tulevikus saab. “Kas ma ikka jõuan nende ülesannetega valmis? Kas ma ikka suudan kanda nii suurt vastutust? Mis juhtub, kui ma eksin ja midagi valesti teen? Kas mind vallandatakse ja häbistatakse teiste töökaaslaste ees? Kas ma jätan endast läbikukkuja mulje? Äkki ma olengi täielik läbikukkuja?” jne. Needsamad mõtted, mis paljusid meist igapäevaselt närivad, ei luba meil võtta vastutust antud hetkel ja anda endast parim teatud ülesande täitmisel. Lõppkokkuvõttes saame me vastuste võtta vaid praegusel hetkel. See, mis saab tulevikus – homme, paari päeva pärast, ühe kuu möödudes – ei ole enam meie kätes, ning sellest pidevalt mõeldes, kaotame me väärtuslikku aega väärtuslike tegevuste jaoks.

Mitte keegi meist pole eksimatu. Me kõik teeme pidevalt vigu, sest niiviisi me kasvame, areneme, õpime, näitame oma haavatavust ja seeläbi inspireerime ka teisi haavatavad olema. Kui me oskaksime vaid olla rohkem kohal ja „multitegumtöö” asemel teha ühte asja täielikult keskendudes, siis tõenäoliselt ei kannataks nii paljud meist ärevushäirete ja stressi all. Me ei saa omalt poolt garanteerida, et kõik läheb alati plaanitult ning samamoodi ei saa me lubada iga ülesande täiuslikkust – me saame endast vaid parima anda. Kõige suurem õppetund siin vast ongi see, et vastust ei pea me niivõrd võtma väliste ülesannete, vaid oma sisemaailmas toimuvate protsesside eest. Kui me võtame oma kohustustekoorma vastu tohutus eksimishirmus ning stressitundes, teeme me endale vaid karu teene. Me süüdistame oma juhti liigse töökoorma tõttu, oma kolleege, kel niipalju vastust ei ole, süüdistame iseend, et selle töökoha valisime jne – teadmata, et me ise valime oma suhtumise igasse olukorda. Me valime selle, kas jääda rahulikuks ja võtta iga kohustus vastu arenguvõimalusena ning me valime ka selle, kas elada pideva tulevikuterrori all, või valida olevik – praegune hetk, et midagi ära teha. Samuti valime me selle, kas me keskendume pigem vajalikule tegevusele või hirmule eksida ja vigu teha. Keskendudes eksimishirmule ei saa me ealeski midagi korrektselt tehtud – hirm lihtsalt halvab meid.

 Tähtis on mõista, et iga inimene peab valima iseend enne oma tööd. See tähendab ülimat haavatavaust ja oskust olla iseenda ja oma tugevuste, nõrkuste vastu aus. Elades moto järgi, et “Ma teen nii palju, kui ma jõuan, nii hästi, kui ma suudan” valid sa iseennast, selle asemel, et valida oma töö. Olles iseenda vastu aus ja võttes vastu kohustused, mis on sulle jõukohased, ei saa sa kuidagi iseendaga vastuollu minna. Öeldakse veel, et raha pärast rohkem kohustusi võtta on rumal valik. Raha nimelt ei motiveeri meid iial niivõrd, kui sisemine eneseteostus – sisemine tunne tõestada endale, et ma suudan rohkemat. Seetõttu peaksidki uusi kohustusi vastu võtma need, kes teevad seda õigetel põhjustel. Keel vestil ja veri ninast väljas töö tegemine ei ole kasulik ei meile endale, meid ümbritsevatele töökaaslastele, meie firmale ega ka firma klientidele. On seega tähtis mõista, milleks ja mis põhjustel sa midagi teed, ning mida oleks vaja vähem või rohkem teha, et oma elu positiivsemaks muuta.

Üks tihedamini esinev probleem tänapäeva tööinimeste seas on oma tööülesannete liiga tõsiselt võtmine. Inimesed langevad masendusse, kui nad ei jõua kõiki ülesandeid õhtuks tehtud; paljud teevad igapäevaselt ületunde, et oma juhil ikka heas kirjas olla; pooled ei saa öösel magada, sest stress järgmise päeva töökohustuste osas on lihtsalt niivõrd suur. Mis saab olla aga nii tähtis, et riskida oma tervise ja heaolutundega? Tööd ei peaks võtma kui ühtainust aspekti oma elus, vaid ühte aspekti mitmest. Olen ka koolitajana palju meeskondadele mõista andnud, et kuigi töö on väga tähtis ning mõjutab otseselt paljude inimeste käekäiku, ei saa see kunagi olla meie elu ainutähendus, mille järgi me oma eneseväärtust hindame. Ka isiklikult tuletan ma endale pidevalt meelde, et “Kui mu hetkeline töökohustus ei hõlma ühegi inimelu päästmist, ei ole see väärt liiga tõsiselt võtmist”. Ka stress saab tekkida vaid siis, kui tunneme, et meie ego on ohustatud – meie heaolutunne, meie ja teiste kujund meist, meie isiklik uhkus, eneseteostus jne. Aga kui suur saab tegelikult olla üks nn “suur tööalane vastutus”? Mis saab olla liiga “suur”, et tekiks eksimishirm? Kas see pole mitte tänapäeval nii üle paisutatud? Ja objektiivselt vaadanuna, läbi värske pilgu ja erineva vaatevinkli, pole ükski vastutus piisavalt suur, et sellepärast närvi minna.

Mõistes seda, et elu liiga tõsiselt võttes kaob ka kogu elurõõm, suudaksid enamus inimesi palju produktiivsemad olla. Keskendudes praegusele hetkele ja antud kohustusele, ei halvaks neid hirm ega liigne vastutustunne, vaid soov valida praeguseks hetkeks õige mõtteviis. Teadmine, et välist sa muuta ei saa, küll aga oma sisemust, on võti stressivaba maailma. Seetõttu suudavad ka mõned vähesed töötada väliselt ülikiires ja kärarikkas keskkonnas, jäädes sisemiselt täiesti rahulikuks. Selleks vajab igaüks pidevat praktikat ja oskust end välismaailmast välja lülitada, kuid kasutegurid on liiga magusad, et neist loobuda. Lõppkokkuvõttes ei saa me kunagi vastutust võtta tuleviku ees. Me ei tea, mis plaanid on Elul meie, meie töö, firma ja saatusega. Mida me aga teame, on iseenda suutlikus jääda kohale ja anda endast parim.

Seega küsingi ma nüüd sinult: Kuidas saaksid sina ümber mõtestada oma tänased kohustused ja vastutuse oma firma ees? Kas sa mõistad, et “suur vastutus” on suur vaid sinu jaoks ning tegelikkuses määrad justnimelt sina selle vastutuse mõõtme? Kas sa leiad end samuti pidevalt oleviku asemel tulevikus ekslemas, lubades hirmutundel oma töörõõmu ja rahulolutunnet pärssida? Kas sa märkad emotsionaalset kaaperdamist igas stressirohkes situatsioonis ning soovid seda tulevikus vältida? Võttes arvesse eelnevaid küsimusi, mõtiskledes ning tehes oma järeldused, kuidas saad sina täna, praegusel hetkel, endast parima anda?