Juht, kas Sinus on piisavalt julgust, et ärgata?

Mõni aeg tagasi ilmus Ärileht.ee vahendusel üks šokeerivate näitajatega artikkel. Nimelt selgus CV-keskus.ee poolt läbi viidud uuringus, et 60% töövõtjaist pole tegelikult oma juhtidega rahul – lausa iga kolmas oleks valmis juhtimiskvaliteedi kasvades isegi väiksema palga eest töötama. Täpsemalt olid uuringus osalejad valmis väiksema raha eest töötama juhul, kui nende otsene ülemus vahetuks.

Need numbrid ei ole mitte kurbust tekitavad vaid töötajate vaatevinklist, kui ka otsesed näitajad sellele, kuidas juhid siiani ei mõista oma rolli töötajate rahulolematuses tööga ja väheses soovis töösse ja oma meeskonda panustada. Oleme küll mitmeid ja mitmeid artikleid kirjutanud sellest, kuidas väärtusetuse ja mõttetuse tunne tööl mõjutab ka kõiki meie kolleege ja meie igapäevaelu väljaspool tööd, ei ole siiski piisavalt juhte veel ärganud ja oma osa siin mõistnud.

Muidugi on väga raske juhina tunnistada, et sa oled kuid või isegi aastaid vaadanud kõrvale töökultuuri kõige olulisemast aspektist- oma töötajatele turvalise ja positiivse atmosfääri loomisest- kuid iga muudatus saab alguse just aususest iseenda vastu. Seega, kõik su töötajad teavad, et sa ei ole halb inimene; et sa ei soovi kellelegi halba ja et sa oled teinud kõik just niimoodi, nagu sulle on õpetatud ja nagu sa õigeks oled pidanud. Olukord on tänaseks aga muutunud ning niiviisi enam edasi minna ei saa.

Iga organisatsioon vajab uut hingamist- hingamist, mis on kooskõlas tänapäevaste inimeste väärtuste ja arusaamadega; tänapäevaste töötajate õigusega olla võrdsed lülid meeskonnas, austatud ja väärtustatud, tahetud ja tunnustatud. Praeguse ühiskonna inimene ei vaja juhilt piitsa ja präänikut – ta vajab mõistmist, aktsepteerimist ja arenguvõimalusi. Ta vajab piisavat vabadust (loomingulist vabadust), ta vajab võimalust teha ise oma valikud, janunedes vaid pehme ja õrna suunamise järgi. Tänapäeva töötaja soovib juhilt usaldust. Kui ta juba sinu heaks töötab, on ta nagunii oma ala spetsialist – ta ei vaja mikromanageerimist, vaid ruumi, et teha oma asja ja saada selle eest õiglast tagasisidet. Tänapäeva töötaja soovib sõbralikke suhteid oma juhiga – ta tahab tunda, et on juhiga võrdne ning tal on õigus igal ajal avaldada oma arvamust, teha ettepanekuid ja genereerida ideid. Ta soovib sinult konstruktiivset kriitikat ja tagasisidet, kuna vaatab sulle alt üles, aga mida ta ei soovi, on keelud ja käsud – see aeg on ammu möödas. Üks tänapäeva töötaja soovib endale spontaanset juhti – juhti, kes ise inspireerib muudatustega kaasa minema; kes oskab olukordi lahendada läbi rahu; kes süüdistamise asemel vastutuse võtab ning kes on igale töötajale heaks eeskujuks oma tööle pühendumises.

Tõsiasi on see, et maailmas on piisavalt valu, et muuta inimeste igapäevatöö “piinarikkaks” kogemuseks. Juhi kohus, ja ma rõhutan kohus, on tegelikult luua erinevate vajadustega inimestele turvaline ruum, kus kõik saaksid oma tööülesandeid realiseerida, ilma, et nad peaksid tundma end piiratuna. On küll raske leida tasakaal konstruktiivsuse, professionaalsuse ja samal ajal sõbralikkuse ja hoolivuse vahel, kuid juhi töö pole kunagi lihtne ja kerge olnud.

Kui sind on sinu meeskonda juhtima pandud, siis vähemalt üks inimene maailmas usub, et sa oled valmis pingutama ja end oma meeskonna nimel muutma – ebamugavatesse olukordadesse panema, haavatavust üles näitama, häid motivatsioonivõimalusi välja nuputama jne. Me vajame tänases Eesti töökultuuris rohkem usku oma töötajatesse ja veel rohkem usku oma juhtidesse. Mina olen isiklikult näinud juba kümneid ja kümneid juhte ärkamas ja läbi selle tugevaid ja inspireerivaid meeskondi loomas.