Kas ka Sinu elus on teatud hulgal bullshiti, millest vabaneda soovid?

Autor: Kathleen Kanervikko

Bullshiti on tänapäeva maailmas sama palju kui õhku, mida igapäevaselt sisse hingame. Ükskõik, kuhu suunas ka ei vaataks, leiab ikka neid, kelle elud on püstitatud väljapoole “ideaalse”, seespoolt “katkise” kuvandi peale. Ühiskond tahab aina enam varjata oma pahupoolt, toppides kinni oma hullumeelsed mõtted, sisemise valu ning inimlikud emotsioonid – lootes läbi sõltuvuslike käitumismustrite leevendust leida. Neid, kes reaalselt ja ehedalt tunnistavad kui raske neil on, sildistatatakse depressiivseteks – sest kes ikka tänapäeva niigi vägivalda täis maailmas kellegi teise probleemidest lugeda tahaks?

Mis aga sellise suhtumisega kaasneb, on paljude usk iseenda väärtusetusesse – teadmata, et maailmas on nii palju inimesi, kes kogevad täpselt samasuguseid mõtteid, emotsioone ja tundeid. Üksildus ja eraldatus loob omakorda tugeva seina “enda” ja “teiste” vahele, mis veelgi süvendab seda maailmapilti, kus vaid “Sinul üksi” on mured ja probleemid, sest kõik teised elavad ju ideaalset elu. Kurb tõsiasi on aga see, et nagu iga vale, tuleb ka kogu illusoorne “bullshit” kunagi välja, ning elades pideva hirmuga, et sinu õige pale võib paljastuda, panevad inimesed end vabatahtlikult tohutu murekoorma alla – koorma, mida ka kõige tugevamad meist kanda ei jõua.

Miks muidu peavad nii paljud meist end pidevalt kaitsma? Miks ei võiks me lihtsalt teiste inimeste arvamusi aktsepteerida, ära kuulata ning siis eluga edasi minna? Tänapäeva ühiskonnas, kus üksteise taga rääkimine on igapäevane toiming, on meil palju kergem teisi hukka mõistes iseenda väärtust kergitada ja seetõttu võitlemegi sisemiselt aina enam “teistele” vastu. Egode võitlus ei käi enam vaid suletud uste taga meie kaaslastega, vaid ülepäeviti ka kontoris, sõprade ning võõraste inimestega, kes televisioonis või sotsiaalmeedias midagi öelda julgevad. Oleme justkui plahvatusohtlikud pommid, kes iga sõna peale aina tugevama reaktsiooni esile kutsuvad, et ometi oma “maske” ja “rolle” tulihingeliselt kaitsta.

Kui oleks aga kohe eos end võõra bullshiti asemel hoopis konkreetse ja ausa palega katnud, oleks tänase päevani rahu majas. Inimesed ei mõista, et mida enam nad naeratavad, kui nutt on kurgus; mida enam nad keerutavad, kui vastus on väga lihtne; mida enam üritavad nad paista endast paremate, vaimsemate ja targematena ning mida vähem julgevad nad tõde näkku öelda, seda suurema bullshiti koorma all nad elavad. Muidugi on tänapäeval tohutult raske jääda ehedaks kui mitmed silmapaarid sind nt avalikus kohas nutmise eest kõõritavad või konkreetsuse hoopis “ebaviisakuseks” tembeldavad – ometi on Sul koormavõrra kergem olla.

Kas Sinul pole mitte raske olla nende seltsis, kelle kohta sa päris täpselt ei mõista, mida nad tegelikult mõtlevad? Nende seltsis, kes küll Sulle pehmelt naeratavad, kuid tunnetuslikult kuidagi kaugeks jäävad? Kas Sul pole mitte ebahuvitav veeta aega nendega, kes küll Sinu muresid kuulavad, aga enda kohta mitte midagi ei jaga? Kes uhkustavad ja uheldavad asjadega, mida neil tegelikult pole ning räägivad ilustatud ja ülepaisutatud lugusid, et vähegi erilisena näida?

Olles ise bullshitivaba, jäävad Sinu kõrvale samuti need inimesed, kes on valmis endale otsa vaatama ja ka oma elu “pidevast teesklusest” puhtana hoidma. See nõuab julgust ja konstantset iseenda jälgimist, kuid mida paremat saaksidki sa iseenda ja selle maailma jaoks ära teha? Just ehedus loob ahelreaktsiooni, mis paneb ka teised oma elule kargema pea ja selgemate silmadega peale vaatama.