Kas sa julgeksid proovida “tagurpidi juhtimist”?

Edukas ärimees ja juhtimisekspert Max De Pree on kirjutanud oma hittraamatus “Leadership is an Art” lahti, mis asi on juhtimine/eestvedamine: “Liidri ülesanne on määratleda tegelikkus (mis? miks? kuidas?), viimaseks jääb tänamine 
(ta ei teinud ju midagi üksi). Selle kõige vahepeal on juht lihtsalt teenija rollis!”

Seda tsitaati esmakordselt lugedes pani see mind mõtlema. Esiteks seetõttu, et De Pree kirjutas seda juba mitukümmend aastat tagasi, kui enamus ühiskonnast nägi veel juhtimist kui oma rollist tuleneva võimu kaudu inimeste tööle sundimist. Ja teiseks seetõttu, et see kõlab ühe päris äriinimese suust liialt alandliku ning heatahtlikuna. Lähemalt uurima hakates sain teada, et Max De Pree oli ka usin kristlane, mis oli tema juhikarjäärile igati positiivse jälje jätnud kujundades ta äärmiselt inimeste keskseks juhiks ning saavutades seeläbi ka edu.

De Pree toetus paljuski oma juhi ametis Jeesuse poolt soovitatud juhtimispõhimõttele “To lead is to serve” ehk “Juhtida tähendab teenida”, mille kohaselt ei ole tõeliselt suured juhid oma mõtteviisilt enesekesksed ja oma huvidest lähtuvalt inimeste ärakasutajad, vaid isikud, kes aitavad oma töö käigus teisi inimesi. Ja just seda Max De Pree oma töö käigus alati silmas pidas – keda ma saaksin oma töös aidata? Ja läbi selle, kuidas juht aitab oma töötajaid, hakkavad nemad parema meelega aitama ka juhti. Täielik “win-win” olukord, kas pole?

Aga vaataks korra lähemalt peale eespool viidatud tsitaadile ja püüaks selle vettpidavust äris ikkagi kontrollida. De Pree ütleb, et juhi esmane ülesanne on määratleda tegelikkus. See tähendab olukorra selget mõistmist ja ülevaadet, kus ma täna juhina olen, kuhu ma pean välja jõudma, missugused ressursid mul sinna jõudmiseks on ning kuidas ma peaksin neid ressursse kasutama, et võimalikult kiiresti kohale jõuda? Kaasaegses keeles tähendaks see siis vist planeerimist ja organiseerimist.

Ka tänulikkus kuulub juhtimise juurde

Teise osas toob ta välja juhi ülesandena tänamise, öeldes: “Viimaseks jääb tänamine“. Kui planeerimine ja organiseerimine on kaasaegses juhtimises meile kõikidele väga tuttav ja loomulik, siis oma töötajate tänamisega puutuvad enamus juhte usutavasti palju vähem kokku. See tundub olevat vastuoluline – miks mina juhina peaksin töötajaid tänama, ma ju maksan neile palka? Nemad peaksid mind tänama selle eest, et nad tööle võtsin ja läbi selle saavad nad ju arved makstud. Kumb kõlab sulle loogilisemana? Ja kumb mõtteviis tuttavamana?

Usutavasti viimane. Aga kui me võtame raha võrrandist välja, jäävad sinna lihtsalt kaks inimest oma huvidega – juht ja töötaja. Nendel mõlemal on oma huvi, ja tegelikult vajavad nad mõlemad üksteist selleks, et see huvi saaks täidetud. Juhi huvi on oma eesmärgid täita, järelikult töötaja teeb midagi juhi heaks, millest juht saab reaalset kasu, mistõttu töötaja tänamine selle eest paistab olevat täiesti loomulik.

Töötaja huvi on jah, ühelt poolt end elatada, aga teiselt poolt ka end töö juures normaalse, väärtusliku ja väärikana tunda, edasi areneda ja ennast realiseerida, mille eest jällegi tema juhile tänu võlgneb. Nagu näha, on tõepoolest “kaup” täiesti kahepoolselt kasulik. Mõlemad võlgnevad üksteisele tänu.

Kahjuks tavapärases ärimaailmas ei väljendata seda eriti tihti, sest kogu mõtteviis on sageli taandunud ainult põhimõttele “Ma maksan su töötunnid kinni” ja “Ma käin siin ainult selleks, et arveid maksta”.

Juhist teenijaks

De Pree lõpetab oma tsitaadi ütlusega: “Vahepeal on juht ainult teenija rollis”. Kui oma töötajate tänamine ei ole nii harukordne ja tean isiklikult paljusid juhte, kes siiralt ja avatult oma töötajaid tehtud panuse eest tänavad, siis “teenijaks-olemise” mõtteviisist rääkides on isegi tänulike juhtide kulm algselt kortsu läinud. Mäletan selgelt ühte juhti, kes ütles, et kui ma hakkan oma töötajate teenijaks, ei tee mitte keegi enam tööd. Või nagu ühel kõrgkooli juhtkonna koolitusel kutsus koolidirektor üles oma pedagooge nägema end üliõpilaste suhtes teenindajatena, mille peale üks pedagoog vihaselt vastas: “Kui ma tahaksin teenija olla, töötaksin ma külakaupluses. Kuna ma olen aga väljaõppinud kõrgharidusega pedagoog, ei hakka ma küll mingite ülbete üliõpilaste suhtes teenijat mängima.”.

Selline suhtumine näitab, kui raske on näha end teiste inimeste teenijana. Meie ego hakkab kartma oma illusoorse võimu kaotamist, sest kellegi teenimine/teenindamine tähendab ennast justkui teisest inimesest madalamale positsioonile asetamist. Aga mis oleks siis, kui me unustaksime need positsioonid, astmed ja võimu ära ning keskenduksime lihtsalt andmisele küsides endalt, mida mina saan omalt poolt teha/anda, et teistel inimestel hästi oleks (sõltumata minu või tema ametist/positsioonist)?

Juhtimise sügavama tähenduse leidmine

Selline mõtteviis võiks kogu meie elule anda sügavama tähenduse, sest me hakkaksime lisaks enda heaolu nimel elama ka teiste inimest heaolu nimel. Tegelikult on ju kogu loodus sellistele põhimõtetele üles ehitatud, kus kõik looduse elemendid toetavad teisi elemente – jänes läheb rebasele söögiks (kujundlikult annab jänes oma elu), lilled pakuvad silmailu, puud annavad meile hapnikku, teravili annab meile toidu lauale jne. Kui vaadata looduse toimimist läbi andmise prisma, siis võime näha siin looduslikku korrapära, kus iga pisemgi element annab teistele midagi. Ja nad ei nurise, sest nendel pole egost tulenevaid hirme.

Mida tähendab siis tagurpidi juhtimine? See tähendab juhtimise ümbermõtestamist selle kaudu, et sa ei näe juhtimist enam millenagi, mille käigus pead sa mõtlema pidevalt sellele, kuidas ikka panna inimesed rohkem pingutama jne, vaid sa hakkad neid lihtsalt aitama. Sa püüad päriselt aru saada, mis neile töö juures korda läheb ja sa hakkad neid “teenima, teenindama, aitama”. See võib neid ridu lugedes tunduda ehmatava ja alandavana, aga seepärast ma pealkirjas küsisingi, kas sa julgeksid proovida tagurpidi juhtimist?