Kas Sinul on piisavalt enesedistsipliini, et oma elu reaalselt paremaks muuta?

Täna hommikul ärgates tundsin kerget ärevust, mis ei olnud otseselt negatiivne ärevus, kuid samas andis endast väikese vibrana mu peas ja kehas tunda. Nagu ikka, ärevuse kerkides, tahame me inimestena sellest kiiremal kombel vabaneda ning seega otsustasin ka mina hommikusöögi kõrvale mingi loengu või audioraamatu käima panna. Õigel hetkel sain aga mõttesabast kinni ja veensin end siiski vaikuses, võimalikult suure tähelepanu ja kohaloluga, hommikusööki sööma ja seeläbi oma ärevustundega silmitsi seisma. Kuigi intensiivne kohalolek pani mind kohati nihelema ning ego hüüd tuimestamise järele oli piinavalt kõva, võtsin ma end siiski kokku ja jäin praegusesse hetkesse. Tuli välja, et ärevustundel polnudki sügavaid juuri ning hetke vaikuses kadus ta tasasel sammul sinna, kust ta ka tuli – tühjusesse.

Antud olukord pani mind aga mõtlema meie igapäevase enesedistsipliini üle ning kui palju me tegelikult oleme valmis enesearengu nimel pingutama. Kui palju on näiteks Sinul neid olukordi, kus sa väsinuna töölt tulles või tugevate emotsioonide küüsis raadio või televiisori lahti klõpsutad ning üleskerkinud tunded ikka ja jälle alla surud? Sama kehtib ka meie tohutu vajaduse kohta igal võimalikul hetkel sotsiaalmeedias ringi uitada. Jällegi surume ülestulnud väsimuse, ebamugavustunde, igavuse, stressi jms kiiremas korras “vaka alla”. Keset tööpäeva küll iseendaga tegelema ei hakkaks .. ja õhtul oleme ju ometi  täiesti läbi .. nädalavahetused veedame aga pere ja sõpradega .. ehk meil ei jäägi ühtegi hetke alles, kus oma sisemaailma rohkem tundma õppida ja seeläbi ka energiablokid oma kehast viimaks vabaks lasta.

Inimesed vist ei mõtle sellele, et iga allasurutud emotsioon ja ärevustunne loob aina enam kinnisust ka meie füüsilises kehas, misläbi kõikvõimalikud terviseprobleemid alguse saavad. Mida vähem endale ja oma tegelikele tunnetele otsa vaatame, seda enam lubame tagajärgedel end ilumutama hakata. Kuhu kaob aga enesedistsipliin iseenda arengu ja heaolu osas – see sama, mis töö juures tihti olemas on? Ometi ei väärtusta me ju rahateenimist iseenda potentsiaalsele õnnetundele? Või siiski..

Tõsiasi on see, et ebameeldivate koduste ülesannete ja majapidamistööde kerkides, võtame end viimaks ikka kokku ja asume tegutsema. Sama kehtib ka tööülesannete kohta, mis vajavad intensiivset fookust. Tohutus väsimustundes kipume isegi trenni, sest oleme iseendale seda varasemalt lubanud. Aga meditatsioon? Ja iseenda tunnete teadvustamine? Ärevus- ja kurbustundega maha istumine? Häbitunde põhjalik analüüs ning oma hirmudele otsa vaatamine? Kuhu see aeg ja tahe siis äkitselt kaob?

See on fakt, et iseenda tundma õppimine on üks raskemaid ülesandeid siin elus. See tähendab palju sisemist tööd, mis toob esile valu, viha, surmahirmu, kahtlused jpm. See näitab meie tegelikku ebakindlust, haavatavust, haprust ning reaalseid hoiakuid elu suhtes. Kuid vaid nii, nähes läbi oma sisemaailma, mõistame me paremini suurt pilti ning õpime teadvustama mõtteid ja tundeid, mida me tegelikult ei vaja.

Olles igal hetkel piisavalt kohal ning lahustades destruktiivsed mõtted juba eos, ei saa ükski ärevus, stress ega mure sulle mitte kuidagi ligi tikkuda. Sest sa lihtsalt ei lase! Sa tunned end läbi ja lõhki ning oled alatasa valmis oma ego loodud illusioone vabastama. Vaid selline enesedistsipliin on võti rahuliku ja stressivaba elu suunas. Eks üks hetk tuleb meil kõigil tõele otsa vaadata ja tegelikud prioriteedid elus paika panna. Leides endas üles vabaduse ning nähes läbi oma heaolu manipuleerivaid ego skeeme, kiirgame seda välja ka teistele ning muudame oma elu kordades paremaks. Kuidas oleks siis ühe ergutava distsipliinisüstiga juba täna?

Autor: Kathleen Kanervikko