Kuidas armastada oma tööd ehk “sääse paradoks”

Kujuta ette, et sa oled sääsk, ja sa tead, et sääskede eluiga on umbes 30 päeva. Sa oled sääsk, kuid üks väga eriline sääsk, sest kõiki muid asju teed sa nagu inimene – sa oled sääsk, kes elab ühe tavalise inimese elu.

Sellest 30 päevast veedad sa tõenäoliselt 22 päeva töö juures, et elatist teenida. Seega, kui sul on ainult 30 päeva, millest sa 22 päeva 9-17 töö juures veedad, siis arvatavasti sooviksid sa nendest 22 päevast võimalikult palju rõõmu tunda. Kui sa need 22 päeva teed tööd, mida sa ei kannata silma otsas ka, võib öelda, et sa raiskad lihtsalt oma elu ära.

Eelpool toodud näide võib sulle üsna primitiivne tunduda, kuid see on hea võimalus end mõtlema saada elu kaduvuse üle. Paljud meist istuvad oma igapäevases rutiinis, teevad tööd, mis neid ei inspireeri, ja otsivad kuskilt (töö)õnne, mida aga ei pruugi kuskilt tulemas olla. Sellisel juhul on kõik need tööpäevad raisatud päevad. Ja lõppkokkuvõttes saab see olema üks raisatud elu.

Me ei ela ideaalses maailmas

Maailm on palju motivatsioonikoolitajaid, kelle sõnum on, et kui sulle su töö ei meeldi, siis vaheta eriala ja tee midagi, mis sulle meeldib. Jah, ma olin isegi veel paar aastat tagasi just samasugusel seisukohal. Kuid mitte enam, sest kuhu meil niiväga minna on, kui me otsustaksimegi tööd vahetada?

Kui küsida inimestelt, mis on nende kirg ja mida nad tegelikult teha soovivad / oskavad, ei oska 90% inimestest mitte midagi vastata. Ja just sellises olukorras kutsuvad edutreenerid ja -raamatud meid oma seniseid töid tahaplaanile jätma ja minema uusi ning seiklusrikkaid väljakutseid otsima?

Miks ma oma meelt sellise sõnumi suhtes muutsin? Seepärast, et mõnikord võib põhjus töö mõttetuses olla inimese peas, mitte töös eneses. Sageli kiputakse arvama, et kuskil on mingi unistuste töökoht, mis teeb meid õnnelikuks. See on umbes sama lähenemine, et kuskil on unistuste maja, mis teeb meid õnnelikuks, kuskil on unistuste sõbrad, kes teevad meid õnnelikuks, kuskil on unistuste inimene, kes teeb meid õnnelikuks.

Kurb tõsiasi on aga see, et unistuste asjad ja inimesed on ainult meie peas. Ideaalseid lahendusi ja ideaalseid inimesi ei ole olemas. See on illusioon, mille me loome enda pähe, ja hakkame seda siis taga ajama. Ning täpselt sama juhtub ka töökohaga – me vaatame üle oma praegusest ametist kaugele silmapiirile, ja loodame, et seal ootab meid rahu ning õnn. Vaevalt küll.

Töö, karjäär või kutsumus?

Kuidas sina täna oma tööst mõtled? Tunnustatud psühholoog Dr. Amy Wrzesniewski on oma uuringutes öelnud, et sõltumata tööst, saab inimene sellele läheneda kolme erineva nurga alt:

“Ma teen tööd, et raha teenida”
Kui sa kuulud sellesse klubisse, käsitled sa oma tööd nagu pangaautomaati. Sind väga ei huvita, kuidas raha ettevõttesse jõuab, vaid sa keskendud ainult kitsalt enda isiklikele huvidele – kuidas kuu alguses palk kätte saada ja oma elu võimalikult hästi ära elada.

“Töö” on väga levinud klubi, kuhu kuulub suur hulk inimestest, sest nad lihtsalt ei ole osanud oma tööle sügavamat tähendust anda. Nad mõtlevad igapäevaselt ainult kitsalt oma tööülesandele, püüdes selle kuidagi ära teha ning sellega asi piirdubki. Ülejäänud aja klatšivad nad ülemusi või poliitikuid, kes ei lase nendel õnnelikuks saada. Nad on justkui oma töö ohvrid.

“Ma teen karjääri”
Teine levinud viis oma töösse suhtuda on seda karjäärina käsitledes. Sellisel juhul ei mõtle inimene ainult sellele, kuidas oma palk välja teenida, vaid teda motiveerivad ka võimalikud hüved tulevikus, kui ta peaks karjääri tegema.

Karjääripõhine lähenemine on päris hea, sest see paneb inimesed juba mõtlema perspektiivis ja annab neile teatud tüüpi arengutunnetuse. Ja nii nagu arenevad nad ise, areneb ka firma. See on hea, sest firma areng tagab töökoha ja elu jätkusuutlikkuse, mida esimene lähenemine pakkuda ei suuda.

Siiski on karjääripõhise lähenemise suurimaks nõrkuseks just perspektiiv ehk elamine tulevikus. Inimene, kes keskendub ainult oma karjäärile, mõtleb kogu aeg sellele, kuidas tulevikus mingeid asju ära teha. Teda motiveerib see, et ühel hetkel on ta parema ameti peal, ja siis saab ta õnnelikuks. Aga kuhu jääb jällegi praegune hetk, ja praegune töö? Ning kes üldse garanteerib, et ta lõpuks karjääriredelil hüppe teeb?

“Minu töö on minu kutsumus”
Kolmas lähenemine on kõige parem nii inimesele endale kui ka ettevõttele, kuid see võib esmapilgul tekitada ka päris palju segadust. Selle lähenemise baasiks on “kutsumus”.

Kutsumus on töö, mida me oskame teha ja mida me tahame teha (meid on justkui “kutsutud” Maale seda tegema, sest see on kellegi või millegi jaoks vajalik). Väljakutse on aga see, et suur hulk inimesi ei oska oma kutsumust ja kirge tuvastada. Kas see tähendab siis, et enamus inimestest ei saagi kolmandasse klubisse kuuluda?

Wrzesniewski soovitab, et lõpeta otsimine, ja otsusta ise, mis on sinu kutsumus! Mõeldes ja lootes kogu aeg selle peale, et ühel hetkel ma avastan oma kutsumuse, ja küll ma siis saan alles õnnelikuks, on sama naiivne, nagu loota, et keegi kunagi tuleb ja teeb sind õnnelikuks. See ei tööta. Ideaalseid töökohti ei ole olemas, mistõttu on viimane aeg vaadata oma praegusele töökohale otsa, ning küsida endalt: “Kuidas ma saaksin just praegu oma suhtumist ja mõtlemist muuta, et sellest tööst rohkem rõõmu tunda?”

Kas sa mäletad lugu kolmest puusepast? Ühe käest küsitakse: “Mida sa teed?”, millele see vastab “Laasin palki”. Teise käest küsitakse: “Mida sina teed?”, millele teine vastab “Ma ehitan katust”. Ning kolmanda käest küsitakse: “Mida sina teed?”, millele vastates puusepa nägu naerule läheb ja ta vastab: “Ma aitan lastel targemaks saada, et meie riik ja ühiskond paremaks paigaks muutuks”. Nad kõik ehitasid koolimaja.