Kuidas juht oma sisemise lapse teadvustamise abil töötajatele rohkem tagasisidet saaks anda?

Meile kõikidele meeldib kuulda, kui targad ja tublid oleme ning kui hästi oma tööga hakkama saame. Seetõttu võib ka inimestele, kes väidavad tagasiside ebaolulise olevat, põhjusega altkulmu vaadata. On küll oluline.

Negatiivse tagasiside salapära

Siiski tasuks teadvustada, et positiivset tagasisidet kuulame alati heameelega (kuigi mõnedel inimestel on ka seda raske vastu võtta tänu madalale enesehinnangule), küll aga on vastumeelsem kuulda negatiivset tagasisidet. Tean ju koolitajana omast käest ebamugavustunnet, kui tagasiside lehtedelt 5 ja 4 vahelt üks 3 silma paistab. See jääb närima!

Siin ongi huvitav paradoks – meile meeldib kuulda enda kohta positiivset, sest see kinnitab meie minapilti. Samas soovime tegelikult ju saada paremaks, mistõttu võiksime ka kriitilist tagasisidet vastu võtta. Siiski ei taha me seda alati teha, sest soovist kasvada on meis veelgi tugevam soov olla aktsepteeritud ja armastatud just sellisena nagu oleme.

Juured on lapsepõlves

Usutavasti viivad selle nähtuse juured kaugesse lapsepõlve. Arvatavasti on vähe neid inimesi, kellele lapsena alaväärsustunnet ei tekitatud. Selleks võis olla pahaaimamatu käitumine või mõni kommentaar ema või isa poolt – võrdlus õe või vennaga, kes midagi paremini teeb; võrdlus naabripoisiga, kes paremaid hindeid saab või spordis paremaid tulemusi näitab jne. Kõik need “valusad” kogemused sisendavad meile lapsena alateadlikult, et sellisena nagu ma hetkel olen, ei olegi ma midagi väärt – ma pean olema rohkem.

Ja sellest kauges lapsepõlves toimunud olukorrast oleme kandnud salapäraselt oma kogemuse tänasesse täiskasvanud inimese ellu. Alateadvuse jaoks aga ei eksisteeri aega – seal toimub kõik “praegu”.

Ning nüüd, võib olla 25 aastat hiljem, kui keegi meie jaoks autoriteetsel positsioonil olev inimene (kelleks meie vahetu juht alati natukene on, sest ta otsustab meie sissetuleku ja arenguvõimaluste üle) viitab millelegi, mis tema arvates ei ole päris ootuspärane, käivitub meie alateadvuses kohe sarnane lapsepõlvekogemus ja käivitub tuttav alaväärsuse tunne.

Kuigi teadlik mõistus saab aru, et ma ei ole enam laps, siis alateadvus seda nii ei näe – tema jaoks on muutunud ainult see, et täiskasvanuna on mul võimalus vastu hakata. Sellest tulenevalt algabki enese õigustamine, vastu vaidlemine või lihtsalt uksi paugutades solvunult minema jalutamine. Ja kui juht korra sellise töötaja reaktsiooni üle elab, hakkabki ta vältima korrigeeriva tagasiside andmist (kõikidele) töötajatele.

Mis oleks lahendus?

Üks viis (ja usutavasti ka ainukene) ongi hakata juhina näitama eeskuju. Kui sa oled eriti julge, võid näiteks jagada oma meeskonnaga mõne loo lapsepõlvest, kus sa tundsid end alaväärsena, väheolulisena. Ja sealt edasi võid sa näidata ka eeskuju tiimile, kuidas nendele valusatele kogemustele vaatamata oled sa valmis täna kuulama ära ka kriitilise tagasiside. Miks? Sest sa tead, et sinu sisemine laps võib küll selle tõttu haiget saada, aga sa ei ole enam “laps”, mistõttu pead sisemise lapse kapriisidele olulisemaks tagasisidet, mis aitab meeskonnal areneda.