Kuidas ma väsisin saavutusühiskonna nõudmistest

Ma olen oma kehakaaluga viimased 21 aastat maadelnud. Tegelikult veelgi enam – 23 aastat – , aga esimesed 2 aastat ei olnud see mulle mingi probleem. Ma lihtsalt võtsin 6 kuuga pärast keskkooli lõppu 15 kg juurde ning ei näinud selles mingit probleemi. Kuni ühel õhtul ema mulle voodis pikutades kõhu peale vaatas ning imestas, kui paksuks ma läinud olin. Aasta oli siis 1998.

Paksuks läksin ma ikka samal põhjusel nagu paljud teised mehed mingil eluetapil. Jah, paljude jaoks toimub see palju aastaid hiljem, näiteks 30-ndate keskel või teises pooles, kui lihtsalt ei viitsi enam nii palju pingutada. Minu puhul polnud aga asi selles, sest ma polnud kunagi pingutanudki – ma lihtsalt olin alati väga heas vormis. Ning siis enam ei olnud. Mu harjumused olid lihtsalt muutunud. Ja nii ma liikusingi siis 75 kg pealt mõne kuuga peaaegu 90 kg peale.

Vihkamine ja armastamine

Loomulikult oli asi harjumustes. Ma olin harjunud trenni tegema, mida ma enam pärast keskkooli ei teinud. Ma olin harjunud jala käima, mida ma pärast keskkooli enam ei teinud. Ainuke harjumus, mis ei muutunud, oli igal reedel ja laupäeval sõpradega tina panna. Ja kindlasti see kaasa ei aidanud.

Sellest ajast alates olen siis kaalu teemaga rinda pistnud. Olen õppinud end selle aja jooksul vihkama (vähemalt periooditi), sest ma ei ole kaalu langetamises eriti edukas olnud. Ka täna olen päris mitu kilo ülekaalus, ja ikka veel justkui võitlen. Ehk on vihkamine liiga raske sõna, aga igatahes mõistan paremini, miks noored tüdrukud kaalu probleemidega kuni buliimia ning anoreksiani välja jõuavad. Kui õigesti mäletan, olen isegi ülikooli ajal paar korda pärast suurt õgimist oksendamas käinud.

Samas olen õppinud end ka armastama ja aktsepteerima. Mitte lõpuni, sest ma tahaksin olla sportlik ja sale, kuid ma ei viitsi. Ning kuna näen sageli enda kõrval nii palju sporti armastavaid inimesi, siis olen aeg-ajalt vihanud ka neid. Jällegi, vihkamine pole päris õige sõna, sest tegelikult on mul nendest suva, aga pigem käivad nad mulle närvidele, kui töölt koju sõites piki Rannamõisa teed neid “edukaid” enesega hästi hakkama saavaid maanteerattureid näen. Kuidas nad küll viitsivad, mõtlen ma sageli?

Ma ei taha rääkida harjumustest, vaid tahan harjuda olema iseendaga rahul

Ma olen selle 21 aasta jooksul lugenud lugematul hulgal raamatuid harjumustest ja nende muutmisest. Ma isegi olen teinud koolitusi nendel teemadel. Tulemus? Ma pole suutnud oma toitumis- ning treenimisharjumusi küll muuta. Kas ma olen seetõttu ebaõnnestuja? Järelikult.

Mu sõber Peep Vain on kirjutanud raamatu “Keset elu”. Ka mina olen 41 aastane, ehk siis peaaegu vaat et keset elu. Ja mis on selle eluperioodi suurim väärtus? Minu jaoks isiklikult on see, et üha rohkematest asjadest on lihtsalt suva (Peebuga omavahel rääkides nimetame seda pohhui-meditatsiooniks). Ma olen väsinud harjumustest kirjutamisest, nendest lugemisest ja veel vähem nendest kellelegi rääkimisest ning õpetamisest. Ma olen väsinud kõigest, mida saavutusühiskond minult ja meilt nõuab, ning  kuidas see meid kannatama paneb.

Kannatustest räägib palju ka Peep nii oma raamatus kui ka Edasis. Aga kui paljud sellest päriselt aru saavad? Kui paljud mõistavad kannatusi sellisel viisil, nagu Peep või palju teised koolitajad/õpetajaid neid presenteerivad? Vähesed, sest meile ei meeldi kannatada, ning veel vähem meeldib meile endale või teistele tunnistada, et me kannatame. Ühiskond seda ju ei soosi. Ühiskond ütleb, et sa ei tohi kannatada, vaid pead hakkama saama. Sa pead end ületama, omale eesmärgid panema, iseenda ning oma deemonitega rinda pistma ja ühel hetkel enda sees kogu maailma ära vallutama. Inglise keeles öeldakse selle kohta “stay on top of that”. Aga “on top of what?”, tahaksin ma selle peale küsida.

Sõltumata, kas nimetame inimeste emotsionaalseid läbielamisi, ebamugavusi ja väärtusetuse ning ebapiisavuse tunnet kannatusteks või lihtsalt masenduseks, on selle lõppresultaat sama – me raiskame oma elu ära lubamata seda päriselt nautida. Ning ma ei räägi siinjuures elunautlemisest selle äärmuslikus tähenduses, vaid eluga kontakti loomises sellisena, nagu see hetkel on. Ja meie ise (pilt iseendast) kuulume oma elu juurde, mistõttu kuulub elu nautimise juurde ka iseendaga rahu sõlmimine.

Iseendaga rahu sõlmimine

Iseendaga rahu sõlmimine saab alguse oma tähelepanu valdamisest. Oled sa kunagi päriselt jälginud, millel su tähelepanu on? Millega sa kontaktis oled, kust sa “inspiratsiooni” ammutad? On selleks inimesed ja sündmused, mis sind end hästi tundma panevad, või hoopis teemad, mis sind ärritavad? Mõnikord jääb mulje, et meil ei ole valikut, sest teatud laadi informatsiooni lihtsalt söödetakse meile ette. Ja teinekord jääb mulje, et kui ma liialt ühiskondlikult olulistest teemadest eemaldun, jään millestki olulisest ilma. Ning kolmandal korral võime tunda lihtsalt, et kui ma ei suhestu ülejäänud maailmaga piisavalt, siis kaon ära (loe: mind ei ole teiste jaoks olemas vms).

Lähemalt vaadeldes on see muidugi illusioon. Suurim vabadus on vabadus iseendast, oma koormavast identiteedist ja selle juurde kuuluvast kannatusest. Palju pole aga neid, kes oleks päriselt valmis oma identiteedist loobuma. Või isegi neid, kes suudavad iseennast oma identiteedist eristada. Ei, meid õpetatakse olema Keegi. Ja ühiskond propageerib ning müüb meile üha enam, et sa pead olema rohkem.

Ja siit jõuangi artikli algusesse tagasi. Nagu üks minu õpetajatest on öelnud, on inimese kõige suurem vabadus ja vastutus võtta oma tähelepanu kontrolli alla. Kuni ma liigun piisavalt, et hea tervise juures olla, ei pea ma oma tähelepanu hoidma mööduvatel ratturitel või Instagramis võltspilte tootvatel “mõjutajatel”. Ma võin tähelepanu hoida lihtsalt hingamisel, ma võin lihtsalt olla. Ma ei pea olema Keegi, ma sest ma olen juba keegi. Ma võin tähelepanu ära võtta kõikidelt siltidelt, mis mul iseenda, teiste ja kogu maailma jaoks on. See on vabadus! Vabadus ei tähenda võimalust kõike osta ja kõike endale lubada, vaid suurim vabadus on vabadus iseendast.

Minu kõige uuemaks harjumuseks, mida viimased aastad kultiveerin, on harjumus tõmmata kogu tähelepanu ära väliselt ning hoida see enda sees. Oma hingamisel, oma olemisel, enda tunnetamisel. See on seisund, kus kontakt eluga on kõige vahetum. Kuna seal ei ole häirivaid mõtteid ja ründavaid emotsioone, pole seal ka kannatusi. Maailm on jätkuvalt nii nagu see on alati olnud – mõnikord ahvatlev ja mõnikord hirmutav – , aga miski on minus, mis on sellest kõigest sõltumata ja vaba. See on tunne, et ma olen olemas. See on kannatuste vaba turvasadam, kuhu me sünnime ja kust me lahkume. Miks mitte surra oma kannatuste jaoks juba täna?

- LÄHENEV JUHTIMISKOOLITUS -
Menukas “Tunnustav juhtimine” koolitus toimub 26.11.19
Soodushind 199 eur + km (kehtib kuni 19.11.19)
 
MIS KASU SAAD?
Saad koolituselt 5 praktilist juhtimise töövahendit
oma töötajate mitterahaliseks motiveerimiseks
ja meeskonna tõhusamaks juhtimiseks.
 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga