Kuidas oma tööle mitte tähendust anda?

Räägin nii meeskonnakoolitustel kui juhtimiskoolitustel väga palju tähenduse andmisest oma tööle. Nimelt on paljud uuringud näidanud, et inimesed, kes tunnevad tööl olevat sügavam tähendus (kui vaid endale ja ettevõtte omanikele raha teenimine), on õnnelikumad mitte ainult töö juures vaid elus tervikuna.

Lisaks on mitmed õnneuurijad täheldanud, et andmise rõõm (millele töö tähendus ka tegelikult viitab, sest sa tunned nagu annaksid/pakuksid oma töö kaudu kellelegi midagi) tekitab inimestes pikemaajalise ja tugevama õnnetunde kui saamise rõõm. Ja lisaks eelnevale on Harvardi Ülikooli professor Adam Grant oma uuringutes ja raamatus “Give and Take” üheselt järeldanud, et andjatüüpi inimesed on ka oma elus edukamad, mitte ainult õnnelikumad.

Tähenduslikud võivad olla kõik ametikohad

Mõnikord olen koolitusel kohanud mõtteid, et kõik ametikohad ei saagi tähenduslikud olla. Näiteks koristaja – kuidas tema peaks oma tööl ennast olulise ja vajalikuna tundma, kui kõik temast kui puunukust mööda kõnnivad (ja mõni halvemal juhul isegi põlastava pilgu viskab, “mida sa koperdad siin oma ämbritega” stiilis)? Jah, iseenesest täiesti õigustatud küsimus, aga vaatame seda veidi lähemalt.

Esiteks, Dr. Amy Wrzesniewski on oma uuringute käigus avastanud, et tegelikult sõltumata tööst jagunevad seda tööd tegevad inimesed 3 gruppi – töötegijad (töö mõtteks on palk), karjääri tegijad (töö mõtteks on edasiliikumine) ja kutsumuse realiseerijad (töö mõtteks on kellegi aitamine). Ja justnimelt on professor avastanud need 3 gruppi ka üsnagi lihtsat tööd tegevate inimeste hulgas. Kui sul on huvi selle kohta rohkem lugeda, soovitan soojalt seda raamatut “Happiness Advantage”.

Teiseks, kui vaatame lähemalt sõna “tähendus”, siis avastame, et sellel pole mitte mingisugust pistmist ametiga. Tähenduslik töö tähendab, et see töö tähendab kellelegi midagi. Ja kui see ametikoht on loodud (keegi saab selle eest palka, keegi maksab selle tegemise eest kellelegi), siis järelikult peab keegi juba sellest kasu saama (töötaja juht, ettevõte). Veelgi laiemalt võib aga seda vaadelda just läbi tegeliku kasusaajate.

Kes on koristaja tegelik kasusaaja? Jah, inimesed, kes tema poolt puhtaks tehtud ruume või tänavaid kasutavad. Et nemad saaksid turvaliselt ja mugavalt oma tegemisi teha, vajavad nad selleks puhast ruumi. Seega kahtlemata läheb nendele see korda, et keegi selle ruumi puhtana hoiaks. Ja kui nad seda varem ei märka, siis kindlasti päeval, kui koristaja on ootamatult haigeks jäänud, mistõttu päev või kaks on koristamata jäänud. Siis tunnevad nad kindlasti koristajast puudust.

Kuidas mitte oma tööle tähendust anda?

Käesoleva artikli pealkiri ei ole aga mitte “kuidas oma tööle tähendust anda” (selle kohta olen ka Motivaatori blogis päris palju kirjutanud), vaid hoopis kuidas oma tööle mitte tähendust anda. Selleks jagan sinuga ühte lugu, mis juhtus mõni aeg tagasi minu endaga.

Viisin poja jalgratta hooldusesse rõhutades sealsele tehnikule, et tegemist on poja jaoks olulise sündmusega, kuna talle meeldib rattasõit väga ning ta tõesti ootab uueväärset ratast. Tegelikult tahtis poiss uut ratast, aga leppisime kokku, et saab vanaga veel ühe suve sõidetud ning siis järgmisel aastal ostame uue. “Kompensatsiooniks” leppisime kokku, et teeme rattale põhjaliku süvahoolduse saades selle tagasi nagu uue.

Rääkisin ka hooldustehnikule selle kõik veel pärast ratta kohaleviimist telefonis üle, et palun tehke ratas lisaks õlitamisele ja muule tehnilisele puhtaks. Peske ära, lööge läikima jne. Selgitasin, et poiss ootab uut ratast ja lubasin talle hooldusest uueväärse vana ratta tuua. Tehnik muidugi kuulas tuima häälega selle kõik ära ning ütles, et annab endast parima.

Ülejärgmisel päeval rattale järele minnes saan ratta kätte, mis on ainult õlitatud. See oli tolmune ja porine – nägi tõeliselt vana välja. Ütlesin siis teenindajale, et meil oli tehnikuga kokkulepe, et puhastavad selle ka ära, mille peale mühatas see, et nad tegelevad rataste hooldusega, mitte pesemisega (ja veel vähem muidugi klientide õnnelikuks tegemisega). Loomulikult puudutas see mind. See kogemus tähendas mulle midagi. Oleks tähendanud siis, kui oleksin saanud puhta ratta kätte (positiivselt), nüüd tähendas aga seda, et selle ettevõttega enam kunagi koostööd ei tee.

Kas ja kus siis tegi tehnik/teenindaja vea? Või kas üldse tegi? Mõistetavalt on nendel palju tööd ja nad ei peaks lisaülesandeid endale võtma. Aga … sellisel juhul oleks pidanud mulle tehnik seda kohe ütlema, et nad ei jõua ratast ära puhastada. Ja teiseks, antud juhul oligi tehniku töö tähenduseks ratta hooldamine, mitte ühe pisikese poisi õnnelikuks tegemine. Kuigi olin rääkinud talle pika ja emotsionaalse loo, mida puhta ratta kättesaamine lapsele tähendaks. Teda see aga ei puudutanud, ja tema ei tahtnud oma tööga puudutada ka poissi (teda ei huvitanud, mida puhas ratas poisile tähendaks). Tema tegi lihtsalt tööd. Tema töö mõtteks oli rattaid hooldada, mitte kliente rõõmsamaks teha. Tema tööl puudus sügavam tähendus.

Tähendus ei ole rahaga seotud

Tähendust ei saa kunagi rahaga mõõta. Seepärast ei saanud ma nendele ka ühtegi etteheidet teha. Tähenduse loomine oma tööle hakkab mõtteviisist, kus inimene tunneb, et lisaks tööülesannetele on mul võimalik kedagi oma tööga puudutada. Kui ta soovib puudutada ainult iseennast (teenides välja oma palga), siis on see tema valik. Ja keegi ei saa talle seda ette heita.

Küll aga on võimalik tal küsida endalt, missugune inimene ma olla tahan – kas võtja või andja? Ja missugune mõju on sellele minu igapäevasele elule, minu tulemustele ja mind ümbritsevatele inimestele? Võtja tüüpi inimesed selle küsimuse üle ei vaevle – nad võtavad sealt, kust võtta annab. Ja antud juhul võibki arvata, et see teenindaja võttis oma palga pakkudes ettevõttele/klientidele vastu vähima, mis vaja, et palk välja teenida. Või oli tal lihtsalt halb päev … kes teab?!