Kuidas saab tervislik pessimism su elu kardinaalselt muuta?

Kui laps puudutab kogemata kuuma ahju, on tal igaveseks meeles, et sinna ta oma näppe enam ei pista. Kui täiskasvanu aga saab kõrvetada ebatervislikus suhtes ja destruktiivsete käitumismustrite käes, siis tihtipeale valib ta ka järgmiseks kaaslaseks võimalikult laastava isiksuse ja kannatab taaskord samasoodu vastuolulise käitumise all. Kui ta oskaks vaid mõista ja läbi näha oma valikute tagajärgi, teeks ta tõenäoliselt teistsuguse otsuse – kuid kes siis ometi tänapäeval tagajärgedele mõtleb?

Kui liigne rämpstoit muudaks meid inimestena hetkega ülekaalulisteks ning iga suitsetatud sigarett tekitaks meile momentaalselt kopsuvähi, siis me väldiksime kohe kindlalt oma tervist hävitavaid tegevusi. Kuna tänapäeva ühiskond aga soosib vaid hetkelist mõnu ja naudingut, ei mõtlegi me kunagi tagajärgedele ning seetõttu teeme pidevalt valesid käike oma eluteel. Üks mu kallis sõbranna ütles kord, et “Petmine ei ole mitte üks vale käik, vaid paljudest valedest otsustest koosnev protsess”. Su esimene otsus võib olla näiteks tavapärane naeratus võõrale, järgmine otsus juba oma telefoninumbri andmine, millele järgneb omakorda juba lõunasöögiga nõustumine, hiljem otsus minna ka õhtustama jne. Ehk kui me oskaksime ette mõelda ja näha potentsiaalseid tagajärgi, ei laguneks võib-olla nii mitmed pered, suhted ja elud meie ümber koost.

Petmise mõistet saab omakorda kasutada iga eluvaldkonna kohta. Televiisorist mõttetu jama vaatamise tagajärg on näiteks oma väärtusliku aja raiskamine, mille saaks enesearengule pühendada. Varahommikused hetked, kus enamik inimesi oma nutitelefoni poole sirutab, on tegelikult kõige loomingulisem aeg, kus aju pole veel igapäevaprobleeme protsessima hakanud ning meelt kannab vaikus, mis toob alateadvusest geniaalsed ideed pinnale. Tagajärg hommikusele “tühja scrollimisele” on seega heade mõtete kadu, mille abil oleks võinud oma elu palju loomingulisemaks muuta. Kiire graafiku ning perega vähese kokkupuute tagajärjeks võib olla näiteks lähedase inimese lahkumine ilma, et sa oleksid oma tegelikku armastust väljendanud. Kõige jubedam ongi see, kui sa raiskad tuhandeid hetki, uskudes, et neid tuleb veel ja veel – kuni ühel hetkel mõistad, et sul pole enam hetkegi oma kalli inimese seltsis. Ka see on samasugune tagajärg, mille mõistmisel ei oleks maailmas nii palju kibestunud leina, vaid teadmine, et ma andsin endast õigel hetkel kõik.

Samamoodi võiksid tagajärgede peale mõelda ka need inimesed, kes oma eluga eriti rahul ei ole, kuid ühtegi muudatust siiski läbi ei vii. Tagajärg = veel suurem rahulolematus. Tervislik pessimism on nimelt vajalik selleks, et sa näeksid maailma selgema pilguga. Potentsiaalselt kõige halvima olukorra ettekujutamine ei loo sinu ümber negativismi, vaid näitab sulle oma tänaste valikute võimalikud tagajärjed selgesti kätte. Paljud inimesed kasutavad näiteks teatud määral pessimismi, et transformeerida see motivatsiooniks – “ma teen seda ja seda, et ei juhtuks see.”

Mis on sinu destruktiivsed käitumismustrid ning halvad otsused, mida sa sooviksid muuta? Mis võib olla nende kõige halvemaks tagajärjeks, mida sa kindlasti oma ellu ei soovi? Mõtiskledes sellele, kas sa tõesti tahad samamoodi jätkata ja sellest lähtuvalt oma heaolu ohtu seada?