Meeskond ei pea juhti kartma. Küll aga peab säilima juhi suhtes aukartus.

Ühes oma eelnevatest artiklitest kirjutasin hierarhilisest ja holarhilisest juhtimisest, mille kohaselt baseerub hierarhial põhinev juhtimine valdavalt hirmul, ning holarhial põhinev juhtimine andmisel ja toetamisel. Küsimusel, kas töötajad peaksid oma juhti kartma, peatume sageli ka koolitustel, sest sageli tunnevad juhid, et kui neid ei kardeta, siis neid ei aktsepteerita, mistõttu tekib anarhia ning töö ka ei saa tehtud. Kas see tegelikult on ikka nii?

Mida teeb hirm?

Meenuta mõnda hirmutavat olukorda oma elus. Ma mõtlen päris sellist olukorda, kus sa päriselt kartsid. Kui ei tule ühtegi meelde, siis meenuta mõnda filmi, kus keegi kabuhirmus oma elu eest võitleb või kapi nurgas värisedes sissetungijaid piilub. Mis sa arvad, kui adekvaatne see inimene tegelikult sel hetkel on? Milleks ta on võimeline ja milleks mitte? Jah, ta võib edukalt kapist välja hüpata ja sissetungijatega võitlusse asuda, aga kui adekvaatne oleks ta näiteks sel hetkel mõne nupukama ülesande lahendamisel? Arvatavasti mitte väga.

Hirm halvab meie mõistuse ja loovuse. Jah, hirm annab meile ressursid võitluseks, sest keha suunab vere jäsemetesse, aga seda kaine mõistuse hinnaga. Me ei ole hirmu all “kained”. Meie aju töötab küll, aga mitte nutikal režiimil, vaid ellujäämise režiimil otse reptiilajust – instinktid juhivad meid sel hetkel.

Juhina ei vaja sa aga oma töötajate instinkte, vaid nende loovust ja selget mõistust. Kuid nii nagu kapis värisev hirmunud laps ei ole eriti adekvaatne millekski muuks, ei pruugi ka juhti kartev töötaja olla piisavalt adekvaatne hea töö tegemiseks, sest kogu tema energia kulubki “kartmisele” ja oma hirmuga toime tulemisele.

Hirm vs aukartus

Kujuta ette oma esmaspäeva, kus sa liigud töö poole ning sa oled juba hirmul, et äkki juht tuleb ja ütleb midagi halvasti, küsib midagi, milleks sa pole end ette valmistanud, sõimab sul näo täis asjade eest, mida sa pole ära teeninud või katkestab sind ebaviisakalt poolelt sõnalt koosolekul. Sellist juhti tulebki karta. Aga mis tundega lähed sina tööle, kui sul endal on selline juht?

Samas aga tekib põhjendatud küsimus, et kui töötajad juhti ei karda, siis lõppeb kõik anarhiaga – korralagedusega. Seetõttu võibki öelda: “Mitte ükski töötaja ei peaks oma juhti kartma, aga kõikidel töötajatel võiks/peaks oma juhi suhtes olema aukartus”.

Kelle vastu on meil tavaliselt aukartus? Jah, nende inimeste vastu, keda me austame. Need on inimesed, kellele me vaatame alt üles mitte seetõttu, et nad on struktuuris meist kõrgemal, vaid nad on meile eeskujuks. Need on inimesed, keda me usaldame ja kellega koos tunneme me end turvaliselt. Ja aukartus tähendab siin teadvustamist, missugused on meie rollid – tema on juht ja tal on eesmärk, mina olen tema meeskonnaliige ja ka mul on meeskonna ühisest eesmärgist tulenev oma eesmärk. Kuna ma austan juhti, austan ma meeskonda ning meie ühist eesmärki, mistõttu ei taha ma ei juhti ega meeskonda alt vedada. Ma mitte ei karda juhti, aga ma tean, et tal on võim ja õigus mult nõuda pühendumust. Ma tean, et ta ei ole nõudlik mitte sellepärast, et oma võimu juhina näidata, vaid sellepärast, et ta usub meie ühisesse eesmärki ning kõikide meeskonnaliikmete pühendumise vajalikkusesse.

Sellist juhti ei ole vaja karta, sest ta ei ole isekas ja väiklane peites oma nõrkusi ning puudusi. Vastupidi, selline juht on teadlik oma nõrkustest ja teeb nende kallal tööd. Tänu sellele on tal lihtne ka oma töötajatele nende nõrkuste kohta tagasisidet anda – ja seda mitte õelusest ja pahatahtlikkusest tulenevalt, vaid soovist aidata inimestel areneda (just nii nagu ta arendab ka ennast). Kuna ta on nii ehe, aus, läbipaistev ja autentne, tekib meil tema kui inimese suhtes aukartus – me ei taha tema usaldust kuritarvitada ja oma positsiooni tema meeskonnas ohtu seada. See pole hirm, mis halvaks meie mõistuse ja käitumise, vaid inspiratsioon, mis annab jõudu ning tahet sellise juhi poolt juhitud meeskonna nimel pingutada.