Miks ei suuda me siiani meeskonnas haavatavaks jääda?

Toimub varahommikune töökoosolek. Sa astusid pool minutit hiljem koduuksest välja ja istud nüüd ummikus, pea mõtteid täis. Sekund sekundi järel läheneb aktiivsusmonitori kell kaheksale ja sa tead, et hilined vähemalt veerand tundi. Ebamugavustunne hakkab kerkima, su keha täitub ebameeldiva vibratsiooniga ning enam ei suuda sa mõelda millestki muust, kui hetkest, mil astud koosolekusaali uksest sisse ja kõik need kurjakuulutavad pilgud pööravad äkki sinu suunas. See hetk on käes. Oled kiirel sammul jõudnud trepist üles ning seisad nüüd ukse ees, võttes viimase sügava hingetõmbe enne sisse astumist. Kolleegid pööritavad silmi, juht isegi ei vaata sinu poole ning sa istud närvilisel moel laua taha, üritades oma seesmist häbitunnet peita.

Terve päev tunned end kuidagi imelikult. Mitte midagi halba tegelikult ju ei juhtunud, kuid su sees varitseb kaos. Loodad südamest, et keegi su hilinemist ei maini ning lähed väliselt päevaga edasi, nagu mitte midagi poleks juhtunud. Tegelikult tunned end tõrjutuna. Sa ei mõista, miks sa kolleegide näos sellist pettumust nägid ning miks juht oma pahameelt sulle väljendanud pole? Siis saaks ju asjad ometi klaariks rääkida..

Sarnast laadi tunnete mahasurumine kontoris on üks eriti tuttav teema peaaegu igale töötajale. Olenevalt kas see on koosolekule hilinemine, oma tööülesannete ebakorrektne täitmine või juhi käskude ebamäärasus, oleme me ikka oma tunnetega täiesti üksi. Meist ei kiirga seda haavatavust, et võtta üles need teemad, mis meid tegelikult häirivad – kasvõi tunnistada oma töökaaslastele, et sul on hilinemise pärast kahju ning sa tunned, nagu oleksid grupi poolt täielikult “välja heidetud”. Me ei julge öelda juhile, et tema viimase aja käitumine paneb meid töötajatena veel vähem oma tööle pühenduma ning samuti ei taha me astuda ebamugavasse olukorda oma kolleegidega, väljendades oma päris tundeid ka nende käitumise suhtes. Väga ebameeldiv on ju kellelgi paluda kohvinurgas veidi vaiksemalt võtta? Või küpsisepakiga veidi vähem krõbistada? Veelgi raskem on silmitsi seista inimesega, kes on sinust seljataga valesid rääkinud? Või oma juhiga, kes ainult survestab ja surub, aga vastu midagi pakkuda ei või?

Tegelikult on selline “luukered kapis” suhtlusstiil iga meeskonna jaoks hukatuslik, sest “päris asjadeni” ei jõutagi. Juht võib ju paluda koolitajal meeskonnale teatud asjad selgeks teha, aga nii kaua kuni iga lüli meeskonnas ei muutu oma tunnetes ja mõtetes ehedaks, ei saa suuri muutusi kuidagi toimuda. See on tohutult vabastav eksistents, kui sa julged välja öelda seda, mida sa tegelikult mõtled. See on täielik “vennastumine”, kui meeskond saab olla üdini aus, kartmata, et väljaöeldu nende positsiooni firmas kuidagi mõjutab. See on ka juhile täielik uuestisünd – võimalus panna lauale oma tegelikud hirmud ja sisemised probleemid, mis teadlikku juhtimist takistavad. On nimelt tohutult vabastav öelda, et : “Ma tõesti ei tea, aga teie abiga leian ma kindlasti lahenduse”.

Muidugi saab juhist alguse kogu meeskonna teadlik sisekultuur, kuid meeskonnaliikmena on ka sul võimalus jääda teadlikuks ning alustada ehedat suhtlust oma töökaaslastega. Inimesed on väga tundlikud ausa ja haavatava jagamise suhtes, ning kui keegi jääb oma tunnetele kindlaks, hakkavad ka teiste kaitsemüürid vähehaaval langema. See on võimas, mida pelgalt “aus olemine” ja “tõe välja ütlemine” ühes meeskonnas teha võib. Saab ainult loota, et aina rohkemad inimesed kogevad seda ning saavad seeläbi leida oma töös ka sügavama mõtte, kui vaid raha teenimine.

Autor: Kathleen Pajumaa

***

LÄHENEV JUHTIMISKOOLITUS

23. november 2017 toimub juhtimiskoolitus “Tunnustav juhtimine“.

Koolitus on praktilist laadi ja aitab juhil
oma meeskonda edukalt juhtida,
töötajaid mitterahalistel viisidel motiveerida
ja tulemuslikku töökultuuri kujundada.

NB! Koolitusel on 100% Raha Tagasi Garantii
(kui sa ei jää koolitusega rahule,
maksame sulle ilma küsimusi esitamata kogu raha tagasi)

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *