Mis juhtub siis, kui sa une arvelt tööd teed ja piisavalt ei maga?

Kas sina magad vähemalt 8 tundi ööpäevas või oled sa üks neist, kes tunneb uhkust igaöise 4 unetunni üle? Kas sina lood rahulikuks ja lõdvestavaks uneks ka sobiva keskkonna või oled sa taaskord üks neist, kes vastab emailidele ja kõnedele keset südaööd, võttes töö- ja argipäevamured endaga pehme suleteki ja patjade vahele kaasa?

Arianna Huffington, kes asutas 2005. aastal Huffington Posti ning on 15 New York Times’i bestselleri autor, kirjutab oma viimases suurteoses “Une revolutsioon” pika une vajalikkusest meie igapäevasele heaolule, tervisele, loomingulisele protsessile ning töisele edule.

Ükskõik kuhu sa tänapäeval ka ei vaataks, ümbritseb meid arusaam unest kui ühest ebavajalikust ja pigem segavast faktorist meie igapäevaelus. Paljude edukate inimeste suust on kuulda lauset: “Ma magan siis, kui surnud olen” ja populaarsust noorte ettevõtjate vahel mõõdetakse ikka selle alusel, kellel vähem unetunde seljataga on. Kuna elame ajastus, kus saame olla 24 tundi ööpäevas ühenduses ja aktiivsed, on uni jäänud tõesti tahaplaanile ning seda ei väärtustada enam hädavajaliku osana meie elust.

Uuringud aga näitavad, et unepuudus põhjustab erinevaid tervisehäireid nagu diabeet, ülekaalulisus, viljatus, südamerabandus jne. See nõrgestab immuunsussüsteemi ning loob soodsa aluse tõsisemate haiguste tekkeks. Väidetavalt raskendab vähene uni ka tervisliku kehakaalu püsimist ning Mayo Clinic on avalikustanud šokeerivad andmed, kus unepuuduses inimesed söövad päevas 559 kalorit rohkem kui nende välja puhanud kaaslased.

Peale füüsilise tervise mõjutab magamatus samuti ka meie vaimset tervist. Suurbritannia suurim uneuuringute organisatsioon The Great British Sleep Survey on avastanud, et vähese unega inimesed kogevad 7 korda rohkem depressiooni, lootusetust ning üksindustunnet. Peale selle väheneb magamatuse korral ka meie tähelepanu- ja keskendumisvõime, meie tunnetuslik arusaam välisest ning meie võime näha maailma positiivsetes toonides.

Usun, et oled ka ise märganud, kuidas vähene uni mõjub pigem negatiivselt, kutsudes päeva jooksul esile rohkem ärritumist, halbu otsuseid ning sallimatust? Gallupi uuringud näitavad, et USA elanikkonnast piinleb 40% magamatuse käes. Seetõttu kirjutatakse välja ka kümneid miljoneid unerohte ning on loodud üle 2500 unele keskenduva ravikeskuse. Miks on aga nii paljud inimesed oma unetsükliga kimpus? Ning miks on raske võtta igal ööl vähemalt 8 tundi aega, et end täielikult välja puhata?

Sest ühiskond liigub kosmoselaevakiirusel ning inimesed arvavad, et nad peavad igasse päeva lisaaega näpistama justnimelt öise väljapuhkamise arvelt. Paljud suurkorporatsioonide juhid on aga viimase aasta jooksul varbad püsti visanud – justnimelt töise läbipõlemise ja liigse stressi tõttu. On teaduslikult tõestatud, et väsinuna lisatundide tegemine mõjub laastavalt nii töötajale kui ka pikas perspektiivis firmale. Täpsemalt tähendab see siis 11 mahavisatud päeva aastas ning umbes 2000 euro suurust kahjumit. Kas need lisatunnid on siis tõesti seda pingutust väärt?

Ka meeskonnakoolitustel väidavad paljud juhid, et viivad töö endaga koju kaasa ning nokitsevad erinevate projektide kallal ka siis, kui pere juba ammu magab. Selle peale ütleb aga Doktor Frank Lipman, ühe maailmakuulsa heaolukeskuse asutaja, et enamik meist on praeguse aja elutempoga juba 30-ndate lõpus täiesti “kulunud”. Eriti käib see nende kohta, kes tõesti igapäevaselt või ülepäeviti une ajal aju ragistavad ning töömõtteid mõlgutavad.

Kas poleks mitte mõttekam anda iseendale puhkust justnimelt öises vaikuses ja rahus, kus tehnoloogia peaks olema lukustatud kõrvaltuppa ning kõrvus kajama vaid sügav vaikus ning linnulaul? Kas poleks targem mõelda sellest kohe praegu, mitte avastada aastate pärast, kuidas väsimus ja tüdimus igas eluvaldkonnas aina enam võimust võtab?

Kui võtaks õige ja tooks une viimaselt kohalt tagasi esimesele – nagu imikueas? Kas ei või olla, et ka elukvaliteet muutub paremaks, motivatsioon töötada ja areneda kasvab ning kulunud pale asendub juba peagi noore ja värskemaga?

Autor: Kathleen Kanervikko

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *