Mis on kõige hirmsam lugu, mida me iseendale räägime?

Kas Sinu tutvusringkonnas on kedagi, kes on läbi elanud kohutava lahkumineku ja usub seetõttu, et tõelist armastust ei eksisteeri? Või kedagi, keda on elus palju reedetud, mistõttu on tal raskusi inimeste usaldamisega? Kas Sina tead inimest, kellel on tööjuures suhteliselt nigel seis ning ta on seetõttu kaotanud lootuse kuskil midagi paremat leida? “Mis ma ikka otsin uut partnerit, töökohta või väljundit – parem lepin sellega, mis mul on ja elan rahumeeli edasi”, kõlab paljude inimeste suust. Kas see aga tõesti nii on, või on see järjekordne kaitsemüür selleks, et end mitte kunagi enam näidata, vältides potentsiaalset pettumust ja valu?

Uuringud näitavad, et tuhanded inimesed, kes on oma elus läbi elanud midagi valulikku ja kohutavat, räägivad endale seda ühte ja sedasama lugu: “Ma ei ole armastust väärt, muidu seda kõike poleks juhtunud.” See käib inimeste kohta, kes virelevad halva palga ja keskkonnaga tööl, kui ka nende kohta, kes on välja tulnud vaimselt vägivaldsest kooselust või keda on kooliajal mõnitatud ja traumeeritud. Need inimesed nimelt usuvad, et nad pole piisavalt head, ilusad, targad, teadlikud, väärtuslikud, hinnatud jne ning neil pole mõtet paremate jahimaade nimel võidelda. Justnimelt seetõttu näeme me enda ümber nii palju inimesi, kes ebameeldival tööl vastu tahtmist edasi käivad, ebatervislikku suhet kuidagi ei lõpeta ning ühtegi muudatust paremuse poole ei tee.

Mina tunnen näiteks isiklikult inimesi, kes lausa vihkavad oma tööd, on alamakstud ning juhtide poolt tugevalt domineeritud ning siiski mitte midagi ette ei võta. Inimesi, kelle palk tuleb 2 nädalat hiljem, kuna firmal pole piisavalt raha. Neid, keda sünnipäeva puhul isegi ei õnnitleta, sest juhi meelest pole see piisavalt tähtis päev. Ja neid, kes töötavad igapäevaselt hirmuvalitsuse all, kus iga viga võetakse kui järgnevat sammu vallandamise suunas. Miks ometi jäävad inimesed sellistele töökohtadele, kui me elame tegelikult võimalusi täis ja raketikiirusel arenevas Eestis? Ainus loogiline vastus küsimusele on see, et nad usuvad, et nad pole piisavalt väärt ja ei hakka proovimagi. Inimestena oleme me nii mõjutatud oma negatiivsetest kogemustest ja kui meid on sageli halvasti koheldud, hakkamegi uskuma, et me väärime seda. Tegelik tõde peitub aga järgmises lauses:

Igaüks meist väärib sajaprotsentsilist armastust, lugupidamist, tunnustust ja väärtustamist. Kui me saame grammigi vähem, kui me ära oleme teeninud, siis on aeg uks sulgeda ja uuest õiglasest avausest taas sisse pugeda.

Lõppkokkuvõttes on meil kõigil täpselt sama palju aega, mida me tahame kasutada siiski nautimiseks, oma potentsiaali kõrgemaks arenguks ning tegutsemiseks enda valitud eesmärkide nimel. Mida rohkem me talume käitumist, mis meid ei väärtusta ega hinda, seda tugevamini surume alla iseennast ja peegeldame sama käitumist ka oma lähedastele ja lastele. Meie käes on valik, kas me lubame iseendal kannatada ja jääda olukorda, kus tunneme end tegelikult halvasti või astume enda eest välja, väljendame oma nõudmisi ning mitte ühegi muudatuse korral lööme õigel hetkel ukse pauguga kinni?

Uskumuse, et me pole piisavad, on mõttekam kohe asendada faktiga, et me oleme liigagi piisavad selle jaoks, et mõni ennasttäis jobu meid endast madalamana kohtleb. See käib nii juhtide, kaaslaste kui ka sugulaste kohta. Teeks üheskoos õige lõpu sellele, kuidas haritud, võimekad ja targad inimesed alaväärsetel töökohtadel virelevad – tundes, et nad on vaid ajutised ja asendatavad lülid, keda kellelgi tegelikult vaja ei ole. Astudes iseenda ja oma elu eest välja, mõjutad sa kaudselt ka teisi, kes samuti seda muutust vajavad.