Muuda end iseenda mänguasjaks, ja tee asju, mida muidu teha ei viitsi

Väga tihti on meil vaja teha asju, mida me teha ei viitsi. Samuti peame mõnikord tegema asju, mida me teha ei taha, sest need tunduvad lihtsalt ebamugavad. Kuidas nendes olukordades iseendaga hakkama saada? Üheks efektiivseks võtteks on muuta end iseenda mänguasjaks, ja teha seeläbi asju, mida muidu teha ei viitsi.

Miks mõned tegevused nii lihtsad, ja mõned nii ebamugavad on?

Psühholoogid ütlevad, et kuni 98% meie igapäevastest tegevustest on automaatsed ehk alateadlikud. See, kuidas me käitume, räägime, töötame, sööme jne, on kõik automaatne ja alateadvuse poolt juhitud. Sellist käitumist nimetatakse harjumuslikuks.

Tegelikult on ju harjumused väga head, sest eelkõige aitavad harjumused ajul energiat kokku hoida. Arvestades seda, et aju kaal moodustab inimese kehakaalust vaid umbes 2%, kuid see kulutab 25% kogu keha poolt kasutatavast energiast, on mõistetav, miks püüab aju mingeid asju ära salvestada ning neid siis automaatrežiimil teostada.

Oleks ju väga aja- ja energiamahukas, kui peaksime iga suve alguses meenutama, kuidas see ujumine ikka käis. Samuti oleks väga keerukas, kui peaksime iga kord autorooli istudes meenutama, kuidas see autoga sõitmine ikka käis. Just sellisteks olukordadeks salvestab aju lahendused ette ära (tekivad harjumused), mida siis vajadusel kiiresti ja efektiivselt kasutada.

Eelpool toodud näited on positiivsed ja meile kasulikud. Kuid egas siis aju oska vahet teha, mis on meile kasulik või kahjulik. See salvestab ära kõik tegevused, mida me järjepidevalt teeme, moodustades niimoodi ka meie jaoks vähem kasulikud või siis isegi kahjulikud harjumused.

Üheks näiteks on toitumine. Öeldakse, et kui dieedid töötaksid, oleks vaja ainult ühte dieeti, et inimesed ülekaalulisusest vabastada. Praktikas on aga välja töötatud sadu erinevaid dieete, millest pikaajaliselt paraku mitte ükski ei tööta. Milles siis asi? Ehk on asi hoopiski meie harjumuspärases käitumises, mitte dieetides. Ehk peaksime jälgima ja muutma oma harjumusi, mitte lühiajaliselt mõnda kiiret edu lubavat dieeti jälgima?

Harjumuste muutmise kunst

Inimesed, kes on eesmärgiks võtnud harjumuste muutmise, saavutavad elus palju rohkem kui need, kes on eesmärgiks võtnud lihtsalt mõne eesmärgi saavutamise. Miks? Sest eesmärke on võimalik saavutada ainult teatud tüüpi mõtlemis- või käitumisharjumuste muutmise kaudu.

Alberst Einstein on öelnud, et rumal inimene on see, kes teeb kogu aeg ühte ja sama asja, aga ootab teistsuguseid tulemusi. See on täiesti õige. Kui meie senised harjumused on toonud meid praegusesse seisu, siis ilma harjumusi muutmata viivad need meid ka kolme aasta pärast samasse seisu. Midagi peab muutuma meie mõtlemises, suhtumises ka käitumises. Kõik need on aga seotud meie harjumustega – kuidas me oleme harjunud mõtlema, kuidas oleme harjunud suhtuma ja kuidas oleme harjunud käituma.

Üheks efektiivseks harjumuste muutmise viisiks on iseenda mänguasjaks muutmine. Üldjuhul soovitatakse millegi saavutamisel end võrrelda kolmandate isikutega. Tulles tagasi eelneva toitumisharjumuste näite juurde, siis võib meist paljude jaoks olla motivatsiooniks näha välja selline, nagu meist kõhnemad inimesed. Me näeme kellegi pilti ajakirjas või vaatame oma sõbrannat, ning tunneme, kuidas tahaksime ka sama head välja näha. Mõeldud, tehtud! Hakkan trenni tegema ja toitumist jälgima, kuna mul on eesmärk ja soov välja näha sama head, nagu kõik teised.

Esimese trenni või toidukorra puhul võib asi lihtne olla. Meil on eufooria midagi ära teha, mis annab meile energiat. Kolmandaks trenniks on aga juba küsimus harjumustes. Kui me ei ole harjunud trenni tegema (või prae kõrvale vett jooma), siis on väga raske end trenni sundida. Psühholoogid ütlevad, et sundimisest pole üldsegi kasu, kuna sellega kaasneb iseenda suhtes emotsionaalne vägivald. Mida siis üldse teha?

Siin tuleb mängu võte, mille käigus sa hakkad iseendaga võistlema, mitte kellegi teisega. Me võime endalt küsida, kas ma tõesti ei suuda iseendast võitu saada ja trenni minna? Ma ei tee seda selle pärast, et kaalu kaotada või kellegi sarnane välja näha, vaid lihtsalt selleks, et iseenda laiskusest, ebamugavustundest ja mugavusest võitu saada.

Sellisel lähenemisel puudub konkurents ja vägivald, vaid on lihtsalt hasart. Tegelikult ei ole ju trenni minek keeruline, samuti ei ole keeruline prae kõrvale mahla asendamine veega (sest üks klaas mahla annab meil kuni 200 kcal, mis on enam kui 10% ühe tütarlapse päevasest kaloraažist). Küsimus on lihtsalt senises harjumuslikkuses, mida on vaja ületada. Tuues siinjuures sisse iseenda kui mänguasja, ei ole vaja ületada isu, vaid iseennast. Samuti ei ole vaja kellegagi võistelda ja millegi poole püüelda, vaid lihtsalt endalt küsida: “Kuidas on see võimalik, et ma ei suuda praegu seda valikut teha? Või äkki ikka suudan?”. Võiste iseendaga.

Mängulisus igapäevasituatsioonides

Mängulisus ei aita meid ainult harjumuste muutmisel, vaid ka meie jaoks keeruliste elusituatsioonide ületamisel. Võisteldes iseendaga suudame jääda rahulikuks hetkedel, kus muidu oleme oma tasakaalu kaotamas.

Me saame seda teha, öeldes iseendale, et ma proovin, kas ma suudan täna jääda rahulikuks, kui see situatsioon juhtub. Näiteks tead sa juba, et tulemas on mingi koosolek või kohtumine, mis sind endast välja viib. Nüüd saad sa endaga eelkokkuleppe teha, et sa võistled iseendaga. Sa ju tead minevikust, et tavaliselt kaotad sa oma sisemise rahu sellises olukorras 5 minutiga. Nüüd lepid aga enesega kokku, et sa püüad rahulikuks jääda 7 minutiks. Ära ütle endale, et sa üldse ei lähe endast välja (kuna see oleks meie egole liiga suur amps), vaid püüa lihtsalt iseendaga natukene mängida – pikendada aega võrreldes tavapärasega.

Märka iseennast kõrvalt ja oma harjumuspärast (automaatset) käitumist. Sageli on automatism kasulik, tihtilugu teeb see meile aga kahju. Vaata ennast kõrvalt justkui mängukanni, millega sa mängid. Tehes seda, võid avastada, et oled suuteline palju rohkemaks kui arvad.

Üks kommentaar

  1. sipelgas

    Pean ütlema, et sattusin mõni aeg tagasi siia lehele täiesti juhuslikult ja see on hakanud mulle meeldima niivõrd, et leian end juba kolmandat korda teemasid kommenteerimas :).
    Seekordne teemakäsitlus tõi mu mõtetesse hiljaaegu mu enese elus aset leidnud konkreetse juhtumi.Olin pikka aega töötanud üksi oma haldusalas.Siis leidsid aset ümberpaigutused tööl, mille käigus sain endale partnerid-töökaaslased, kellega pidin hakkama jagama nii tööruumi, kui ka teatud tööülesandeid.Enne tekkinud muudatusi olin üsna enesekindel ja enese tööalastesse võimetesse uskuv inimene.Äkitselt sain aga töökaaslase, keda kõrvalt jälgides imetlema ja austama hakkasin.Avastasin, et mul on temalt väga palju õppida!Et ma ei rakenda paljusid väikseid positiivseid nüansse oma töös, mis kolleegi käitumises toimisid ja mind positiivselt inspireerisid!Alguses tekkis mul teatud negatiivne reaktsioon iseenda suhtes – mõelda vaid, ma polegi nii hea, kui ma arvasin, tegelikult võib veel paremini…Mõtlesin asjad enese jaoks läbi.Kui sa kedagi kadestad tema isikuomaduste tõttu, siis parim viis enese jaoks olukorda lahendada on püüda tema sarnane olla.Aga selleni jõudmiseks pead hakkama tasapisi proovima.Ja mina proovisin, sammhaaval, tasapisi, mängides iseendaga – just täpselt nii, nagu selles artiklis või mõtteavalduses välja toodud.Ja uskuge – see toimib!Ainult ennast ei tasu surnuks piinata.IIal ei saa muutuda kellekski teiseks.Aga endale saab esitada mõõdukaid ülesandeid.Kutsun üles inimesi rohkem analüüsima ennast ja oma päeva.Vähem kulutama ega mõtetutele tegevustele veebis ja teleka ees.Olen kuulanud arvutul hulgal peresaateid raadiost.Põgus analüüs on näidanud, et turvaliste ja toetavate suhetega peredes on enamsti traditsiooniks tihedad koosviibimised ja üksteise igapäevategevuste ühine analüüs.Kui sul pole sellist toetavat peret, siis toeta ennast ise!Mõtle enda peale, armasta ennast ja usu, et sa suudad olla mõistlikum ja lõppkokkuvõttes parem!

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *