Kuidas kontoriklatšiga toime tulla?

Keelepeks on üks paljude inimeste teadatuntuid nõrkusi. See saab alguse juba algklassides ja jälitab meid keskkoolist ülikoolini ja sealt edasi juba tööpaigas, huviringides ja trennis. Tihtipeale me ei teadvustagi kellegi tagarääkimist, sest see on muutunud nii automaatseks ning märkamatuks. Seega ei taipa me ka tagajärgi, mida kriitika välja saatmine meie enda heaolule teeb ning kui ebakindlalt meid ennast tegelikult tundma paneb.

Klatš tööpaigas on väidetavalt vajalik justnimelt kolleegidega ühise keele leidmiseks. Ometi jääb see paljusid saatma ka aastatepikkusel koostööl ning hõlmab enda alla aina rohkem kaastöötajaid, kelle elusid siis üheskoos lahti mõtestades hakseldada. Olgugi, et kuulujuttude ohvrid ei pruugi keelepeksust kunagi teada saada, mõjub see kogu kollektiivile negatiivselt ja kisub energeetiliselt aina rohkem alla. Intuitiivselt mõistame me kõik, et kedagi taga rääkides teeme me halba nii endale kui teistele, ja see teadmine ei luba meil kunagi täielikult rahuliku südamega magada.
 
Kuidas aga vältida siis kontoriklatši? Eriti siis, kui kolleege on vähe ning enamus osaleb igapäevases keelepeksus?

Muutused algavad alati sellest ühest julgest, kes otsustab ebaõiglusele vastanduda ja end lambakarjast lahti rebida. Kuidas seda aga teha niiviisi, et see ei looks konflikte, vaid aitaks ka teistel mõista keelepeksu vähendamise olulisust?

Oletame, et jutt käib Mardist, kes hilineb pidevalt tööle, näib kurvana ning väsinuna. Töökaaslased on kogunenud ringi, et lahata Mardi eraelu. Ka Sina kuuled poole kõrvaga juttu pealt ja sul avaneb võimalus sekkuda. Mida võiksid öelda?

“Aga äkki me ei tea kõiki fakte. Võiksime ju Mardi ära oodata ja oletamise asemel temalt endalt hilinemise põhjuste kohta sõbralikult küsida.”
 
“Ka mina olen oma elus käitunud tihtipeale mõtlematult. Äkki on Mardil lihtsalt raske aeg ja me peame laskma tal olla.”
 
“Kui mina oleksin Mardi asemel, sooviksin, et minuga räägitakse näost-näkku, mitte tagaselja.”

Ja kui eelnevad fraasid ei tööta ning ükski keelepeksja isegi silma ei pilguta, proovi teistsugust strateegiat:

“Ma mäletan veel, kuidas Mart viis hommikuti ka minu lapsed kooli kui ma haige olin. Ma olen talle selle eest igavesti tänulik. Ta on lihtsalt nii suure südamega inimene.”
 
“Kristi, kas sulle meenub, kuidas Mart su puhkuse ajal ka sinu tööülesanded ära tegi, et sind hiljem liigsest koormusest säästa? Igaüks ei oleks nii teinud..”

Tegelikult on tänapäeva maailmas väga kerge kellegi mainet solkida, mida ta hiljem kunagi taastada ei saa. Kas see aga on seda väärt? Kas tobe tagarääkimine kööginurgas, mis võib maksta inimesele tema aastatepikkuse töö ja austuse, on seda väärt? Võib-olla on eelnev küsimus veidi ekstreemne, aga ka väikesest tulest võib tekkida metsatulekahju. Meie enda keel on samuti tuli. Ja selle kasutamine teiste mustamiseks võib levida kaugemale kui me isegi arvame.

Seega paastu kõigepealt ise keelepeksust. Jälgi end ja märka iga kord kui tuleb tahtmine kellegi elu kommenteerida. Mõtle iseenda tunnetele, kui keegi sinust seljataga räägiks ning tee sellest lähtuvalt ka oma valik keelepeksu mitte astuda. Seejärel saad eeskuju näidates seda välja juurutada ka teistest – vaikides ja kaasa noogutades oled sa ka ise osake hinnangust.

Nende jaoks, kes tahavad elada tähendusrikast elu – soovivad toetada, jagada ja anda, on keelepeks üks suur ja priske ajaraisk. Mida tahad Sina?