7 iidset tarkust igapäevaseks kasutamiseks

Avastasin Phuketis imearmsa väikese joogastuudio Little Yoga Room Phuket, kus praktiseerides pilt seitsme tšakra ehk keha energiakeskusega seinal vastu vaatab. Kuigi teadus (täielikult) tšakrate olemasolu ei kinnita, leiab soovi korral igaüks igast energiakeskusest enese jaoks vajaliku tähenduse, et elust rohkem rõõmu tunda. Kuna ma ka ise tegelikult tšakratest väga palju ei tea, kirjutangi täna nendest üsnagi meelevaldselt ja tavainimese vaatenurgast lähtuvalt.

Juurtasand e. kui kindlalt sa ennast selles maailmas tunned?

Kõige alumine energiakeskus võiks anda meile indikatsiooni sellest, kui kindlalt ennast selles elus tunneme ja kui tugevalt meil jalad maas on. Mõnikord kipume elu eest ära põgenema, olgu selleks siis suhtesse, kinno, söömisse, sporti, alkoholi või kanepisse. Kõik need põgenemisviisid viitavad tegelikult sellele, et me ei soovi oma elu aktsepteerida sellisena nagu see hetkel on, vaid otsime sellele alternatiivi teatud äärmuses. Tšakrate keeles võib siis vist öelda, et sul on alumine juurtšakra tasakaalust väljas 🙂

Ettepanek: Vaata oma elule avatud pilguga ja tunnista endale ausalt, kuidas asjad hetkel on. Ära kaota kontakti oma reaalsusega, vaid tea, et sul on kogu vajalik arsenal olemas selleks, et asjad uuesti korda teha. Samas ära kiindu liialt millessegi, sest kiindumine on meie peamine probleemide allikas. Ära kiindu isegi oma vaadetesse, unistustesse ja nägemustesse, kuidas miski või keegi peaks olema.

Sakraalkeskus e. kui meheliku või naiselikuna sa ennast tunned?

Teine tšakra paistab mulle lõbutškarana (sorri, spetsialistid!), aga ka mehelikkust või naiselikkust väljendava tšakrana. Kahjuks on tänapäevamaailmas väga palju ebaküpset mehelikkust ja -naiselikkust, mis väljenduvad eelkõige „kivinägudest“ (tunnetest eemaldunud) meestes ja „beibelikes“ (ainult välisele ilule suunatud) naistes.

Ettepanek: Mehed, meie tegelik tugevus ja kontakt teise tšakraga ei väljendu selles, kui tugevad ja kartmatud James Bondi tüüpi mehed me oleme, vaid hoopis vastupidi – tegelik tugevus väljendub enda avamises ja näitamises. Vaid nõrgukesed julgevad väljapoole ainult ühte nägu teha – James Bondi oma. Tugevad mehed julgevad näidata, et nende sees on midagi veel (kui selles kahtled, siis oled kahjuks veel selles esimeses grupis).

Naised, teile ei oska ühtegi ettepanekut anda. Mõni naine peaks seda tegema.

Päikesepõimik e. kui kontaktis sa Iseendaga oled?

Päikesepõimik väljendab minu jaoks kontakti Iseendaga. Väikesed lapsed elavad kõik kontaktis iseendaga, sest nende mõistus ei ole veel kontrolli üle võtnud. Täiskasvanuks saades muutume aga üha enam mõistusepäraseks – paneme kõik oma peas paika (hea/halb, õige/vale, tahan/ei taha jne) ja otsime kõigele vastuseid loogikast. Kahjuks loogika aga alati ei tööta. Eriti veel sellise komplitseeritud nähtuse puhul nagu Elu. Olen kindel, et me kõik oleme seda kogenud – mõned sündmused, inimesed ja me isegi ei käitu alati loogiliselt.

Ettepanek: Taasavasta kontakt iseendaga. Püüa vähem mõelda ja lihtsalt rohkem olla. Fred Jüssi on öelnud ühes intervjuus, et eestlastele ei ole niisama molutamine eriti omane, mistõttu ongi kõik kogu aeg stressis. Ega ma isegi väga hea molutaja ei ole, aga olen avastanud vähemalt pääsetee ülemõtlemisest laskudes alla päikesepõimikusse. Just siin kogeme ennast kõige fundamentaalsemal tasandil.

Südamekeskus e. kui suur süda sul on?

Kas sinu elus on keegi, kelle peale sa vimma kannad? Minu Õpetaja küsis hiljuti ühelt õpilaselt, kes saab kasu sellest, kui oma eksmehe peale vihane oled – sina ise, teie lapsed või eksmees? Vastus oli, et mitte keegi ei saa sellest kasu, kuid ma ei suuda ka lõpetada.

Südamekeskuse tasakaalu indikaatoriks võikski olla meie suutlikkus ja soov lihtsalt parem inimene olla – andestavam, tolerantsem, empaatilisem. See ei ole raketiteadus. Mu lemmiktsitaat pärineb siinjuures Dalai Lamalt: „Kui sa ei suuda kogu aeg teistele inimestele head teha, siis väldi vähemalt nendele halba tegemast.“

Ettepanek: Ise kasutangi sageli oma Õpetaja küsimust – mis kasu ma ise või teine saab, kui kellegi suhtes kade, õel või pahane olen? Märka, kuidas tegelikult negatiivsed mõtted vimma sinu sees hoiavad, mitte teine inimene. Pealegi ütleb teadus, et viha on füsioloogiliselt emotsioonina aktiivne ainult 90 sekundit. Peale seda on meie enda valik, kas olla edasi vihane või mitte.

Kõrikeskus e. kas sa ütled välja seda, mida tunned?

Mehena usun, et kõritšakra on paljudel meestel täiesti põhjendamatult kinni, sest kuigi meile on õpetatud oma tundeid tagasi hoidma, näitab minu viimase aasta praktika, et tunnete avamine on kiirtee ilusama elu juurde.

Väga tihti tunneme enda sees kellegi suhtes sooje tundeid, aga jätame need siiski enda teada. Miks? Eks ikka seepärast, et kardame neid välja öelda, sest võime ise haavatavaks muutuda. Kuid tegelikult on haavatavus täiesti okei. Õigemine ei olegi midagi või kedagi, kes võiks haavatud saada – või kui, siis ainult meie Ego. Aga see tegelane küll meie kaitset ei vaja. Pigem tasubki tema suhtes hävituslikke käike ette võtta ja talle sõbralikult koht kätte näidata. Ja just oma tunnete avamine, oma tegelike mõtete väljaütlemine aitab Egost läbi minna ja iseendale lähemale jõuda.

Ettepanek: Ütle välja, mida sa asjadest arvad olgu selleks siis head või halvad asjad. Ütle oma lastele, et neid armastad ja mida nende juures imetled. Ütle oma kaaslasele, mis sind tema juures õnnelikuks teeb. Ja ütle isegi võõrastele inimestele kohasel hetkel, kui nad sulle millegagi muljet avaldavad.

Kolmas silm e. me tunneme enamat kui näeme?

Kolmas silm on siis punkt meie laubal, mida väidetavalt selgeltnägijad tuleviku ennustamiseks kasutavad. Jätame selle teema aga sinnapaika ja küsime endalt, kas me tajume mõnikord enamat kui silm näeb? Muidugi tajume! Usun, et just see üleloomulik tajumine ehk intuitsioon on märk tasakaalus olevast kolmandast silmast.

Nagu päikesepõimiku juures mainisin, elame suure osa ajast mõistuses, püüdes kõikidele küsimustele mõistuspäraseid vastuseid leida. Aga kahjuks jookseme tihtipeale sellega rappa – vastuseid ei ole. Või kui isegi on, siis „tundub“ meile aeg-ajalt, et see pole päris nii. Just selles olukorras sind intuitsioon või kolmas silm aitabki.

Ettepanek: Kuna ma isiklikult usun, et intuitsioon on tugevam mõistusest, püüan viimasel ajal alati intuitiivselt elule läheneda. Viimane intuitiivne otsus oli näiteks väga praktiline – ostsin suvel päris suure summa eest kulda (jaa-jaa, läksin Tavidi reklaamide õnge), kuid vastupidiselt ootustele (ja reklaamidele) hakkas selle väärtus sügisel aga kokku vajuma. Muidugi sattusin alguses paanikasse, aga siis juhtus midagi imelikku – kuigi mõistus karjus „Müü ja päästa, mis päästa annab!“ (seda soovitas isegi üks spetsialistist sõber), ütles intuitsioon „Oota! Ära mine paanikaga kaasa“. Ja täna saan öelda, et intuitsiooni kuulamine oli õige otsus. Seepärast soovitangi sul rohkem oma kolmandale silmale tähelepanu pöörata, kuigi see võib lapsikult esoteeriliselt kõlada.

Kroontšakra e. me oleme osake millestki suuremast

Sõltumata, kas pead end religioosseks, vaimseks või hoopis ateistlikuks inimeseks, tunnistad tõenäoliselt ka sina (vähemalt kriitilistes eluolukordades), et oleme osake millestki suuremast. Isegi, kui selleks „millekski suuremaks“ on lihtsalt loodus, näitab see, kuidas me päris üksinda toime ei tuleks – me vajame vett, toitu, päikest, loomi ja teisi inimesi, et elus püsida.

Kroonikeskuse tasakaal viitabki sellele, kui eraldi või kui koos me end millestki suuremast tajume. Kõige raskem on nendel inimestel, kes usuvad endasse kui bioloogilisse vormi, kelle eesmärk on paljuneda ja siis ära surra. Nende inimeste puhul on surmahirm täiesti põhjendatud, sest sellega lõppeb kõik.

Inimesed, kes aga usuvad, et nad on osa millestki suuremast – kosmilisest mängust -, võivad elu palju kergemini ja seikluslikumalt võtta. Ka nemad peaksid oma elu eest vastutuse võtma, aga kuna nad tajuvad end ja oma elu olevat osana millestki palju suuremast, ei pruugi keerulistest eluolukordadest läbiminemine nende jaoks nii raske olla. Nad lihtsalt usuvad sellesse, et kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega.

Ettepanek: Kuigi mitte keegi ei tea, kuidas asjad tegelikult on, on lihtsam ja toredam uskuda sellesse versiooni, et me ei ole ainult bioloogilised mehhanismid, kes siia paljunema tulid. Seetõttu soovitangi uskuda iseendasse kui väga olulisse osakesse selles lõputus eluookeanis, kellel on ümbritsevale maailmale unikaalne ja väga oluline tähendus, ning seetõttu oma elu hinnata ja väärikalt sellest läbi minna.