Jõulueri: Kuidas leida üles sisemine tasakaal?

Psühholoogid ütlevad, et inimene areneb isiksuseks välja umbes 20-ndaks eluaastaks. Praktikas tähendab see, et meil on selleks ajaks välja kujunenud enam-vähem kindel maailmavaade, põhiväärtused ja me teame, kes me oleme. Aga kas see on ikka tõde? Ladina keeles tähendab sõna “persona” näiteks “näitleja maski”. Kas see pole mitte huvitav – täiskasvanuks saades hakkame kandma maske? Miks? Usutavasti on selleks mitu põhjust. Esiteksme ei julge me olla meie ise, kuna meid kannustab hirm, et meid ei aktsepteerita, hinnata ja väärtustata (loe: armastata) sellisena nagu me tegelikult oleme (oma vigade, puudusta ja “normaalsusega”), mistõttu peame kohanema väliskeskkonda, et olla Keegi. Ja teiseks, me lihtsalt ei tea, kes me tegelikult oleme, sest meid õpetatakse end samastama rollidega, oma identiteediga.

Meile meeldib olla Keegi suure algustähega. Mitte keegi ei taha olla “tavaline”, vaid ikka eriline. Usutavasti ei tunne sa ka ise, et sooviksid olla “hall mass” (vaid pigem ikka veidikene tähtsam ja erilisem), ja usutavasti ei leia sa ka kedagi teist, kes väidaks, et “jah, mina olengi üks täiesti keskmine, tavaline eestlane”. Võib-olla teen selle väitega paljudele liiga, aga olles seda eksperimenti kümneid kordi koolitustel proovinud (a la “palun tõsta käsi, kui sa tunned end täiesti tavalise ja keskmise eestlasena, keda võiks üldistades aluseks võtta”), olen sellele ehk isegi empiirilist kinnitust saanud.

Millest sellised segadused siis alguse saavad? Põhjus on tegelikult väga lihtne – me ei tunne end oma päris sügavas olemuses, milleks on lihtsalt teadvelolek. Aga just selle kogemuseni me jõuame, kui hakkame järjepidevalt endalt küsima: “Mis on minus päriselt püsivat ja muutumatut, mis on olnud sünnist saati minuga ja mida ma ei saa ise muuta, ja mida ei saa mitte keegi teine ka muuta või minult ära võtta?” Just see miski peab järelikult olema minu kõige sügavam olemus.

Kuidas see mõte sulle tundub? Põhimõtteliselt on 2 võimalust: vabastav või hirmutav. Hirmutav seetõttu, et leidmaks üles oma sügavaimat olemust tuleb hetkeks lasta lahti kõigest, milleks me end tavapäraselt peame – minu nimi, ema-isa, poeg-tütar, sõber, amet jne (identiteet). Vabastav aga seetõttu, et olles ühenduses selle osaga iseendast oleme samaaegselt väga ärksad, ehedad ja efektiivsed, aga samal ajal ei koorma meid mineviku äng, tuleviku hirmud ja oleviku draamad. Me kõik oleme juba niikuinii Keegid ja mitte-keegid üheaegselt. Küsimus on lihtsalt, kust otsast seda hinnata.