Miks valida minimalism tolmukoguva kola asemel?

Broadway tänaval Manhattanil asub üks pisike American Eagle Outfittersi pop-up pood sõnumiga: “Lihtsalt osta – ära küsi miks”. Lihtsalt kuluta oma raskesti teenitud raha mingite mõttetult kallite hilpude peale ja ära isegi küsi endalt, miks ometi ma midagi nii rumalat teen? – kõlab loogiliselt. Tänapäeva tarbimisühiskond on üles ehitatud aga täpselt identse loosungi peale ning kahjuks vaid vähesed meist suudavad sellest läbi näha.

Käi hommikust õhtuni tööl, mida sa vihkad, selleks, et osta võimalikult palju asju, mis sulle vaid peavalu valmistavad – on enamike inimeste eesmärk. Vaadakem kasvõi jõulueelset kaubanduskeskustes toimuvat möllu, kus inimesed kulutavad oma väärtuslikku aega ja raha, et täita „fast-food” brändiomanike taskuid ning osta veel rohkem tolmukoguvat “kräppi” kokku. Olenevalt kas me ostame “Made-in-China” nipet-näpet kraami või H&M’i aluspesu, pooldame me kaudselt ikka alammakstud ja kohutavates tingimustes töötavate kaugtööliste kasutamist. Aga lõppkokkuvõttes ei ole asja point ju ostlemise täielik vältimine, vaid teadlik ostlemine, kus sa tõesti ostad vaid seda, mida vajad.

Konsumerismi on hakatud nimetama lausa “Walmarti efektiks”, sest suurem osa kaupa jõuab poelettideni võileiva hinnaga ning isegi väiksemate sissetulekutega inimesed lubavad endale kiirmoe riideid ning aksessuaare, samal ajal võimaldamata oma lastele haridust või muid arengut soodustavaid tegevusi. Tänapäevane tarbimine on ületanud lihtsalt igasugused piirid ning mõttetut kola väärtustatakse kordades rohkem kui vaimset arengut või reisimist. Hiljuti oma Manhattanil elavat sõbrannat kolimisega aidates, ei suutnud ma ära imestada, kuidas ühel vallalisel naisel saab nii palju asju olla, millest ta kuidagi loobuda ei suuda. Parema meelega maksab ta igakuiselt suuri summasid laoteenust, et ühel heal päeval oma kraam taas uude koju viia ja seda tõenäoliselt mitte kunagi kasutada. Kahjuks pole tegemist mitte ühe näitega, vaid kogumismaaniaga inimesi leidub meie ümber küll ja küll.

Mida paljud aga ei mõista, on see, et asjad ei ole passiivsed, vaid vajavad pidevalt su aega, tähelepanu ja ruumi – sedasama aega, mille sa võiksid hoopis väärtuslikumalt ära kasutada. Asjadega tekib nimelt tohutu omanditunne, mis vaid toidab su ego ning lubab sul tunda end turvaliselt aina rohkemate asjade keskel. Samal ajal kui minimalism annab sulle vabaduse pakkida oma paar kohvrit väärtuslikke esemeid kokku ja liikuda udusule kergusel oma eluga kasvõi teise maailma otsa. Materiaalsed asjad vaid ahistavad sind, koguvad peale tolmu veel ka emotsionaalset energiat ning tekitavad sinus tunde, nagu sa peaksid nende eest hoolt kandma ja neid kõikide “sissetungijate” eest kaitsma. “Mida rohkem asju, seda rohkem peavalu,” – ütlevad minimalistid justkui ühest suust, “hauda lähed sa lõpuks ikka üksinda”.

Selle asemel, et käituda ühiskonna ajupesust lähtuvalt ning “lihtsalt osta, ilma ühegi küsimuseta”, sisenda endale parem, et “mul tegelikult polegi seda vaja”. Sest elukvaliteeti ei tõsta me mitte ekstreemse ostlemisega, vaid teadliku kohalolekuga ning erinevatest kogemustest õppimisega. Kõik, mis meid sellel teel segab, tuleks ära elimineerida, loobudes klammerdumisest asjadesse ja asendades selle hoopis rahulolekuga elust sellisena, nagu ta on.