Lihtsuses peitub võlu. Kas ka Sinu jaoks?

Autor: Kathleen Pajumaa

Lihtsuses peitub võlu. Kas ka Sinu jaoks? Me kõik oleme kuulnud väljendit “lihtsuses peitub võlu” – ometi pole just palju neid, kes on otsustanud elada oma elu justnimelt lihtsuse põhimõtete järgi. Enamik meist unistab ikka paremast jahimaast ning mitte ainult töö, vaid ka pere, hobide, kaaslase, reisimise jne kontekstis. Miski pole ju kunagi “see päris õige” ning igal hetkel võiks meil kordades paremini minna…

Hiljuti juhtusin pealt kuulma üht jutuajamist, kus kahekümnendates noormees on sõbrale ütles :”Mari on tõeliselt äge inimene, armastab, toetab ja hoolib minust väga. Samas pole ma täiesti kindel, et tema just see õige on”. See lause pani mind mõtlema. Kes siis üldse on “see õige?”. Meil on inimestena pidev vajadus rohkema ja parema järele ning tihtilugu ei märka me ilu enda ümber enne, kui see juba kadunud ja tuhmunud on. Me otsime perfektsust, läbi nägemata inimkonna kõige suuremat pettekujutelma – kui me ise pole ideaalsed, kuidas siis keegi teine seda olla saab? Me otsime oma elu mõtet – suurt kirge, mis meid ülepeakaela raputab; seda õiget südamelähedast tööd, mis meid elulõpuni rõõmustab; ning seda täisväärtuslikku ja terviklikku perekonda, kes meile vanaduspäevadeni turvatunnet pakub. Kui kõik ei lähe nii, nagu me oma peakeses ette oleme näinud, muutume õnnetuks ja kibestunuks. Meil pole seda kirge, mis kõigil teistel on. Me ei tee seda “ainulaadset tööd”, mis meie südame kiiremini põksuma paneb ning meie kaaslane pole samuti “see päris õige”, keda me lapsepõlves korduvalt oma kujutluspildis nägime.

Me justkui jahiksime pidevalt mingeid ideaale, mida oleme näinud filmides, sotsiaalmeedias piltide ja videote näol ning üle romantiseeritud ilukirjanduses. Kas päriselt saab aga elu olla tõesti “nii ideaalne”? Tegelikult mitte. Ka siis kui me leiame oma ideaaltöö, on meil rohkelt “halbu päevi”, kus me kahtleme selles, mida me teeme. See on lihtsalt meie kui inimeste loomus. Kui me avastame oma kire, siis tihtipeale kulutame aastaid rasket tööd ja vaeva, enne kui saame oma kirega ka materiaalses maailmas läbi lüüa. Ja ideaalsest partnerist võite vaid unistadagi! Tema ei saabu mitte kunagi, sest iga partner toob meis üles tohutul määral negatiivseid tundeid eesmärgiga parandada meie lapsepõlve haavad – juhul kui me piisavalt teadlikud oleme.

Lihtsuse võlu peitub nimelt selles, et sa ei ürita hüpata üle oma varju igal hetkel, kui madal enesehinnang pead tõstab, vaid jääd kindlaks oma sisemisele tõele. See tähendab alandlikkust kõige sügavamas mõistes ehk oskust olla tänulik iga elupoolse liigutuse eest, järgnemata oma ego rohketele reaktsioonidele. Lihtne elamine tähendab seda, et sa ei ahnitse kokku raha, mida sa ei kasuta. See tähendab elamist oma sisetunde järgi, mitte ühiskondlikke norme järgides. Lihtsus peitub rahulolus enda ja oma lähimate inimestega – teades, et nad on kõigest “väikesed lapsed” täiskasvanud inimese kehas. Lihtsus tähendab aktsepteerimist, et päevad ei ole vennad, austades halba päeva täpselt sama intensiivselt kui head.

Lihtsus tähendab mõistmist, et kõik, mis sinu ellu tuleb, on vajalik, ning sa ei pea rabama ning virelema asjade nimel, mida elul sulle nagunii pakkuda pole. See tähendab oma elupartneri armastamist kõigi tema vigadega ning “selle õige” otsimise lõpetamist. Kui keegi teine peab su ellu tulema, tuleb ta üks kord nagunii. Lihtne eluviis tähendab vabanemist kõigest üleliigsest, mis sind enam ei kanna. Kas siis inimestest, asjadest, mõtetest, soovidest või rahalistest püüdlustest, mis tegelikult sulle õnne ei too. Lihtsus tähendab vähemat igas mõttes. Kas pole mitte mõistlikum soovida vähem, kuid panna oma fookus täielikult nende soovide realiseerimisele? Kas pole mitte targem teha vähem asju, kuid neile sajaprotsendiliselt keskendudes? Ning kas pole mitte tervislikum kulutada raha vaid asjadele, mida sa päriselt ka vajad, selle asemel, et osta kokku hulgaliselt mõttetut “crappi”?

Lihtsuses peitub võlu. See muudab su elu kordades kergemaks, luues ruumi märgata just neid asju, mis tegelikult siin elus sügavat tähendust toovad. Meie enda käes on võim muuta oma elu raskemaks, või kergitada seda illusioonide koormat, jäädes lihtsaks inimeseks lihtsal eluteel. Meie ajastu kõige sügavamad ja teadlikumad inimesed on olnud väliselt kõige tavalisemad ning seesmiselt kõige vähemate vajadustega – teades, et mida rohkem asju neil on, seda vähem jääb neil aega ja energiat keskenduda sisemisele arengule ning ümbritseva maailmaga ühenduse loomisele.